Siinkohal tervitaksin veel oma sõprasi, kes must ammu midagi kuulnud pole. Sina kah, Liina! Oled kuuldavasti väga tubli!

Hvod bor du?

[Vo bho dhu? Ja bho i Olboooo....]
Jep. Nii see on. Hakkasin lõppudelõpuks taani keelt õppima. Üritan ikka rõvedalt seda ka praktikasse panna, kuid välja kukub see täpselt nii, nagu oleksin vaimse puudega. Keegi ei saa sittagi aru.
Kõvasti aega on möödas, mis? Arvasite, et olen surnud? Walkind dead (vt. pilti (sai törts oma uue projektoriga lolli mängitud))

Muidugi olen elus. Taanis olen. Selles mõttes ei ole mitte midagi muutunud. Viimasest minu teadaandmisest siin blogimaastikul on küll päris kaua aega möödas. Vahepealsesse aega on mahtunud roppu moodi tegevusi, mis tegelikult on juba minu bioloogilises kõvakettas ähmaseks muutunud. Ja mida aeg edasi, seda ähmasemaks ka muutub. Kuid nüüd mõlemad pöidlad ülesse, sest ruumi tulebki uute jaoks mälupiltide jaoks teha. Oleks pidanud muidugi seda sama bloginurgakest elujõulisemana hoidma (tglt see pold üldse elujõuline), kuid ma olin selleks liiga laisk. Nüüd, uus talv tuleb peale, koolitõttu olen rohkem läpparit pihus hoidmas, ehk õnnestub ka seiklusi rohkem jäädvustada. Ma olen õnnelik, et selleks kivitahvleid raiuma ei pea.
Viimane seiklus SIIN oligi Olbo Karneval. Deeem, see oli päris kohutav. Ma polnud veel hommikust kusekõva jolligi alla saanud, kui linnapeal möll käis. Inimesed alustasid kell 8 hommikul plekkpurkide tühjaks imemist ning kl 10ks kobisid sellise tähtsa sündmuse jaoks linnatänavatele... kostüümides. Mina olin ka seda kaemas, kuid batseerisin nagu peata hobune seal ringi, saamata aru, mis nüüd lahti läks. Karneval oli selline, nagu ma seda ette üldse ei kujutanud. See oli üks rõve läbu, mis võttis galaktilised mõõtmed. Mina hakkasin oma seltskonnaga alles kl 12 viina jooma, saades ise aru, kui lootusetult hiljaks ma korgi keeramisega olen jäänud. Vähemalt sellel päeval. Sellesse samasse päeva-pärastlõunasse mahtus veel üks sõbranna ära-kolimine, veel joomist ja pidu kohalikus lokaalis. Kui päike hakkas loojuma, olin mälus. Ratas jäi sellel kuupäeval kenasti terveks.
Suvel käisime veel Roskildel. Kohalik Üliõpilasorganisatsioon organiseeris kena bussireisi siit festarile ning tagasi saime ka. Pilte olete üldiselt kõik näinud? Kui ei, siis vaadake neid siit... Väga lahe oli, kuid mul on ülimalt kahju sellisest väikesest nüansist, et festari 8 päeva jooksul jõudsin ma kordi uimaseks muutuda ja ära väsida. Pärast neljandat päeva olin räsitud ja sealt maalt alates oli mul raske jälle käima saada. Lisaks sellele on mul kahju sellest, et keegi lõikas mulle tuka. Roskildeks oli kasvanud mulle hirmus karvkate pähe, mis hakkas segama nägemist. Lasin seda lolli purjuspeaga natukene kärpida, nüüd on mul soeng nagu Vladivostoki talupojal, keda on sitaga loobitud. EMA. PALUN JUUKSE KIIRABI.
Roskildelt sain elusalt-tervelt siiski tagasi. Juulikuu muutus tööotsingi kuuks. Möödus igavalt, ilusate ilmadega tööbörsi jälgides laisalt, kuid juuli lõpus hakkasin juba tööle kohalikus ZZZleep hotellis, kus nüüd juba ligi 2 kuud olen linu vahetanud ning sitapotte küürinud. Töö on imelihtne. Lihtne nii füüsiliselt kui vaimselt. Mulle ausaltöeldes see töö kärab küll. Tööle lähen kl 9 hommikul ning tööpäeva alustan mõistagi hommikusöögi lauast, kus pakutakse kõike head ja mõnusat... Söömise  juurde kuulub televiisor hommikuse multifilmiprogrammiga. Augustis oli seal siiski ülemõistuse palju rügamist, kuid nüüdseks on see mõnusalt ära tasunud. Aga selle töökohaga on selline bull, et hotell laguneb nagu mingisugune vana Vladivostoki laut, mille tõttu see oktoobri alguses kinni pannakse.
Üldiselt on hotellist rõvedalt kasu olnud. Hommikusöögipauna pealt on kõvasti kokku hoitud, ühtlasi olen sealt klientide poolt maha jäetud alkoholi mõnusalt koju tassinud. Hotellist on pärit ka minu uus "teler" - see sama sinist valgust lõõmav projektor, millega ma praegu seda postitust kirjutan. Seinale ilmuvad suured tähed nagu I klassis tahvli kohal rippuval tähestikul. Peab mööda tuba vaatama suurt pilti vaatama nagu kinus. Vapustav!
Kool lõppes ja algas väga räigetel kuupäevadel. Lõppes täpselt siis, kui Roskildel olin, ehk pea poolel suvel. Õnneks sain sellest end probleemideta ja lisatööga vabaks. Algas see õpperutiin nii äkki, et esimeses loengus olin nagu välguga selga saanud. Pani närveerima ja higistama. Koolipingis nihelesin justkui oleks sipelgapesas istunud. Nüüdseks on rutiin käes. Muide taani keelega alustasin juba enne veel, kui kool käis, kuid see mingisuguseid probleeme ei tekitanud.
Rattad on ka kenasti läinud. Viimasel ajal on selle hankimisega laiskuse tõttu lood kurvema poolsed, kuid kui suvel veel aega oli, siis see oli ikkagi rendi maksmisel kõvasti abiks. Rattaid müüsin kohalikele egiptlastest kompuutrivisarditele, taanlastest vanameestele ja nende mustanahalistest naistele sedavõrd tulukalt, et jaksasin prouagi restorani viia. See oli vinge jant... sobivat restorani ei leia kunagi (Tallinn on erand).
Davai. Tõmban otsa kokku. Oma 2400 tähemärki on juba kirjas. Tüdinenud kah!

Nagu öeldakse - mõlemad pöidlad püsti!

Ai teeem, just leidsin jäädvustuse ja sain teada, kes mu juukseid lõikas.

Tuumasõja järgne uimaste zombide ringiuitamine.

Kuulan küsimusi ja vastan nendele pärast vidjo läbi vaatamist.

Monster Truck Explosion Super Extreme Show

Ühel ilusal päeval tekkisid üle Aalborgi peamagistraalide äärde reklaamplakatid, mille sõnum anti pildiliselt ja väikese tekstilisandiga edasi üsna arusaadavalt. Sõnum on lihtne - Aalborgi tuleb hirmsamat sorti Monstertruck Show. Läksime Karli ja Olješaga tšekkima seda värki siis. Kuna tegemist on siiski Taaniga, siin on teatavasti kõik mastaabid korralikult peale keeratud (kõik on uhkem, suurem, kallim, vingem jne), siis arvasin olevat staadionimõõtmetes areenal väga palju hirmsat kummitossu, mootoriõli ja bensiini haisu, palju kära ja müra, mootori kiunimist, plahvatusi, autode plekimölkimise häält ja kõike muud säärast, mis selle mehise meelelahtuse juurde käib. Kohale jõudes avastasime enda eest supermarketi parkla ühes nurgas väikese eraldatud ala. Sealne show oli justkui nohikute raadioteel juhitavate autode võistlus või 5-aastase väikese poisi autodega mängimine vaibal. Olješal oli sellest sitast ja mõttetusest kopp nii ees, et me olime sunnitud ikkagi sealt kohe lahkuma, sest näost oli näha, et kohe-kohe oleks muutunud ta verbaalselt väga-väga agressiivseks.

Time Slow Down / Nostalgitseme veits

Kuulge, aeg on väga kiiresti lennanud. Kuidas teil läheb, sõbrad? (vastake palun :D )
Ma pole nagu õieti sissegi elanud, aga kolmveerand aastat on juba Taanis elatud ajast möödas. Ettemõeldes tundub aasta pikk aeg, aga järelemõeldes ei tundugi väga pikk. See tajuvääratus ongi vist normaalne. Aa ma tean. See tuleb võibolla ka sellest, et vaatasin sitta kanti filme. Siis vast läheb ka aeg kiiremini või. Aga kuulge, ärge mind seal siiski ära unustage. Viibin veel siin rohkem kui järgmised tosin kuud... vähemalt. Aga õnneks on situatsioon kordi kergem minuga kui Marikaga. Marika andis end täiesti ära.
Minu tudengi elu on olnud siin suhteliselt tavalise tudengi elu; ainult selle vahega, et paljaste makaronidele lükkan ka kõike head ja paremat lisaks. Siinseks lemmiktoiduks on vaieldamatult jäänud igasugused erinevad pastad, mille valmistamiskulg on väljatöötatud siin oldud aja sees juba päris alguses ning on püsinud muutumatuna vähemalt 7 kuud. Kuna mu valmistatud pastad (eelkõige tuunikala- kui ka salaami-seenepasta) on sedavõrd maitsvad, siis viimasel kahel-kolmel kuul polegi ma muud endale teinud. Valetan! Olen. Kartuliputru olen ka mitmeid kordi alla kugistanud. Üldiselt pole ma kartulit, riisi, couscousi ja muud säärast toitvat ostnud juba päris pikka aega. Kuidas see mu tervist mõjutada võiks? Ma arvan, et mis see kartul on mingi mitte-just-väga tervislik, couscous seevastu on väga mõnus. Aga jah, pugu on kenast täis, sellepärast ei saa kurta.
Kui juba nii avameelselt söögist räägin, siis joogiga on teised teemad. Ma joon vett, õlut, veini või viina. Mahlapakke ma ei viitsi koju vedada, kohvistki loobusin juba paar kuud tagasi endale arusaamatul põhjustel. Vist sellest, et siin see kaks korda kallim kui oli Eestis vanarahaajal. Kuid ma jõin seda nagu elevant, seega hea, et enam ei joo. Õluga on nii, et talvel vahest ostsin endale mingisuguse odava pilku, mingi täiesti mõttetu kusese õlle, mille liitrihindki on odavam kui puhtal pudeliveel. Aga seda sai sügisel ja talvel vahest joodud; nädala sees üliharva, väljaminnes ülipalju; kuid kui nüüd viimastel kuudel ilmad mõnusad soojad olnud on, siis on seda ikka märksa rohkem kulunud. Märgatavalt rohkem. Kuid ma olen kindel, et see tulenes soojade ilmade mingisugusest platseebost, et "sa kindlasti pead ostma poest 2 odavat pilkut ja siis pärast veel 2". No mis seal ikka. See pani mind igatahes mõtlema sellele, et vist peaks veits tagasi tõmbama selle õlleostlemisega. Polegi nüüd joondki seda lödide taanlaste jooki enam. Varem, kui peole läksin, ostsin ikka õlle. Vahel oli periood, kus ostsin alati välja minnes mingi superodava veini. Kuid neid peavalusid ma lõpuks enam välja ei kannatanud, mis see vein mulle tekitas, ja odava veini joomisest olen 100% loobunud. Mind ei saa enam kutsuda odava veini spetsialistiks. Kevadel soojade ilmade kiustele vaatamata olen ma hakanud hoopis viina ostma, mis on igati õige asi. Pole neid julmasid pohmelle, mõnus väike pitsitamine, mis alati lõppeb ikka heas tujus, kärtsu-mürtsuga, võimsa lõpuga. Hommikul on aga sedavõrd hea olla, et võiks rattaga isegi Nibes ära käia. Vot nii harjumatu on see vägev jook. See on siin tegelikult küllaltki odav, seega mõistlik juua. Vahest olen ühte viina joonud mitu nädalavahetust. Odav kokkuhoid.Varsti tuleb mu sünnipäev, siis plaanin kindlasti viina jälle juua :)
Kuid üldiselt on nii, et ega mulle mingeid lolle harjumusi külge jäänud ei ole. Vähemalt endale mulle tundub nii. Ma siin hakkasin üldse mõtlema, mis ma siin nüüd teinud olen, mida omanud olen. Mingisugune umbes statistika või umbes midagi sarnast.

• Ennem rääkisime viinast. No viinapudeleid olen üksi või siis väikse seltskonnaga kokku ära joonud vist raudselt alla kümne, kuid vähemalt 6. Sellesmõttes, et alles uus jook on see. Õlut ja veini pole võimalik kalkuleerida.
• Olen siin ära kaotanud kolm mütsi, see juures juurde ostnud ka 3. Praegu on mul aga kaks mütsi. Lisaks mütsidele on kaotsi läinud kolm paari kindaid ja kaks salli. Sellesmõttes on need talved ikka rõvedad küll. Alati juhtuvad need asjad kaduma.
• Mult on varastatud vähemalt kaks jalgratast, kuid ka mulle mõistmatul põhjusel on lisaks varastatud ratastele kaotsi läinud veel kolm. A need kolm ei omanud väärtust. Ise olen ära visanud kolm ratast.
• Üldse on mul olnud rattaid, millega ise mingil perioodil regulaarselt sõitsin, millega igapäeva toimetusi tegin, mingi umbes olnud 17. See juures olen iga rattaga sõitnud rohkem kui nädala, kuid kuna kõik rattad on müügiks, siis ka sellepärast endale uue persealla võtnud. Lemmikratast pole tekkinud, mu lemmik on raha. Lemmikut ratast arvatavasti ei teki kaa.
• Arvuti akulaadijaid on mul kolm, kuid kaks neist on katki. See on üks kõige häirivamaid probleeme, kui ei saa kasutada arvutit, sest uus originaal akulaadija maksab Bilkas 499dkr ja piraatlusega taanlased ei tegele üldse. Uue tellimine võtaks nädala. Siiani olen hirmsatmoodi feikkinud oma kurbasid silmasid ning IT-mehe käest uue saanud... lubaduse peale, et toon tagasi, kui endale oma saan. Kaua selline feikimine kesta ei saa. Elu näitab, et neid laadijaid kulub veelgi. 
• Olen ostnud siin olles ühe suitsupaki ning kaks suitsupakki ostsin kahasse. Ma ei suitseta, aga tegelikult suitsetan sedavõrd vähe, et kui keegi suitsu teeb, siis tihti juhtub, et küsin endalegi ühe. Nikotiininälg on sellesmõttes täiesti olemas.
• Raha on kulunud vaid kahe paki kantosside peale. Mitte, et ma siin üldse keppi ei teeks või et minust on saanud potensiaalne viirusekandja, vaid piffid on nii hästi ettevalmistatud ja varustatud, et ma olen enda omad kenasti alles hoidnud. Bulgiga pole ma veel suguühet loonud.
• Filmidest ei ole ma saanud üle ega ümber. Seda praktiliselt juba teisest või kolmandast õhtust alates. Siis sähvatus mõte, et võiks filme siis juba blogima hakata. Alates septembrikuust kuni tänase päevani on blogipostitusi kuhjunud filmiblogi andmete järgi 234. Seal on mõned muidupostitused, kuid point on see, et häid filme tuli koguaeg peale ja raske oli neid vaatamata jätta. Kerge sõltuvus tekkis. Kuid ilusate ilmadega seoses on mul filmivaatamine eriti vajaka jäänud. Mul on kõvaketas filme täis, kuid pole tahtmist midagi käima panna. See tuletab mulle meelde, et ühest filmist on ka blogimata, mis tuleb nüüd lähipäevil kindlasti ära teha.
• Olen jalas ära kulutanud 2 paari sokke, kuid juurde tekkis 4. Sõidan nagunii koguaeg rattaga, seega on käimist vähe.

Okay kuulge, ma enam ei viitsi pingutada ega mõelda. Tüdinesin sellest postitusest juba ise ära, sellest ka säärane äkiline lõpp sellele. Olge lahedad siis! Eks? Pilte ei pane, pole teind.

Bulgivisioon

Viimase nädala jooksul pole möödunud päevagi, mil ma vähemalt korra Eurovisioonile mõelnud poleks. Austalt tunnistan, et mul on pigem sooja kui külma selle aastasele üritusele. Mis värk on nagu? Ma ei oska seda öelda. Jumala rahumeeli olen selle mõtte lihtsalt peast läbi lasknud ning ma ei mõista ennast hukka ega mõnita end sisimas sellepärast ühti. Ja nüüd ma pean veel tunnistama, et ega ma Rockefeller Streeti kunagi lõpuni pole kuulanud, küll aga olen nillinud teisi lugusid... eelkõige Balkanimaade esindajaid. Miks? Ma ei tea. Olen vist bulkidele alateadlikult kaasaelamas või hakkan eurovisioonipedestuma. Kui Taani peaks võitma, siis ma loodan väga, et järgmisel aastal ei näe mind seal vikerkaarevärvi lipuga kaamerate ees koos teiste solaariumipruuni blondide poistega kargamas. Mul hakkab juba vastik. Aga kuna ma sellest Euroopa päevade järgsest suursündmusest nii palju mõtlen ja vägavägaväga kergelt vaimustuses olen, siis peaks seda kindlasti ka sellel aastal koos Mart Juure ja Kivirähuga, rohke viina ja mõningate bulkidega kooli suurelt ekraanilt vähemasti finaali otsast lõpuni vaatama. Viitsiks ma vaid orgunnida seda, aga ma ei viitsi ju. Poogen. Unustan ära!

Vodbaque

Kui päike paistab, siis mingisuguse keerulise valemi läbi, millele oskavad lahendusi välja pakkuda vaid "Hallo Kosmose" osad saatekülalised pendlitega, on nädalad aina lühemad ja lühemad. Või siis kiiremad. Alles oli nädalavahetus, kui nädalavahetus uuesti kätte jõudis. Alles pingutasid ajurakke, mida vabadel päevadel ette võtta, kui jälle peab alustama ajuragistamisega. Kui nii jätkub, tuleb hakata plaane punuma iga kahe nädala tagant.
Igatahes eelmisel reedel tuli ära selline mõnus, nimelt esimene kevadgrill. Grillile panime kõike mõnusat, mõistagi jäi seda kõike mõnusat väheks. Grillikõrvale jõime viina, mis ketšupise vorsti kõrvale sobis imehästi. Õhtu kulmineerus jänesepüünise valmistamisega ning vikipeediast jänese lemmiksnäki valmistamisõpetuse päheõppimisega. Jänesele meeldivad igasugused sahariidid, mille me hiljem ka püünisesse paigutasime. Kuid millest tol hetkel vajaka jäi, olid jänsed ise. Saak jäi tabamata, kuid järgmisel sedapuhku korraldusel juba oskame jänest tabada, loodetavasti saame selle ka kätte.
Emade päev oli eile? Mis te emale andsite? Ma saatsin mõned kaardid laiali. Käed jäävad lühikeseks, et lilli üle anda. 

Päike kütab

Kui arvata välja lindude kriisked ligi 20 tunni vältel ning öösel jubedalt häiriv rolleriga postiljon, siis aken lahti on jube mõnus magada. Tuba mattub värske kevadise õhuga peadselt, kui olen akna avanud, ning hommikune värske õhk toas on lihtsalt super. Kevad on Olbosse jõudnud erakordselt vara. Võibolla Olbole normaalsel ajal, aga minu jaoks vara. Olen juba ammu ära unustanud üleriided ning mustaks kantud lühkareidki olen juba pestnud. Päike sirab taevas nagu sajavatine lambipirn ennevanasti. Seda võiks ka põhjuseks tuua, miks ma pole juba ammu (munadepühast saadik) mitte sittagi siia kirja saanud. Filme pole ka vaadanud Ma pole arvuti lähedalgi olnud, rääkimata siis kodust. Ilmad on sedavõrd soojad, et kaalusin isegi varjanti kohalikus puhta veega karjääris ujuma minna. Karjääri ääres päikese käes lebotamas käisin, mõned tännid sulistasid ka vees, kuid pidasin targemaks natuekne veel selle kiire asjaga oodata. Seevastu oleme mõnel päeva ikka ja jälle Jersey Shore'lt läbi astunud, neegritega korvpalli mänginud. Samuti on lätlaste ülikiire mõttegenereerimine toonud siia uue tegevuse: võrkpall. Liiva sees on ütlemata tore võrkpalli mängida, saab vabalt pehmel liival karata, aga siiski on põlved katki.
Et ikka soojad ilmad asjaette läheksid, siis võtsime Karliga ette kerge rattaretke kõrvallinna, Nibesse. Andsime kenasti talda linna poole, kohale jõudes avastasime, et seal on parasjagu käimas Tour de France'i sarnane rattaüritus, mida me ka natukeseks passima jäime, pärast võistlusrada mööda kodupoole sättisime. Millegi pärast inimesed mööda sõites aplodeerisid meile, kuigi me ei võistelnud. Kuidas küll me nad ära petsime. Aga kokkuvõttes on väikesed teed kenad ja siledad, kus mööda on autode vähesuse tõttu lausa lust sõita. Kokku tuli ära kahe-poole tunni jooksul 52 kiltsa. Pole paha! Järgmiseks tuleb sõita Halsi, see võib olla isegi huvitavam tripp. Tervitused Piule!

Teel Nibesse

Jersey Shore'i taanlastest punnitajad. Marokolasi ei pildistanud.

Jersey Shore eemalt

Selliseks kujunesid minu ja Keidi munad.

Nii roheline siin ongi.

Munad ja Reggae

Täna algasin pühad. Igav, jube igav. Kõik kohad on kinni. Ei tea, kas bussijuhtki peatuses inimesi bussi laseb, sest kõik kohad on kinni. Isegi poed, kust peaks nüüd mune ostma, et oleks värvida midagi. Enda munad on kuumast kevadõhust rattaga läbisõitmisest higised ning värv ei hakkaks peale. Kanamunad teatavasti higiseks ei muutu. Tegelikult on kogu kaunis kevadine pühadetsükkel alles ees, seega on vara pead norgu lasta. Peaks Jersey Shore'le minema korvpalli näppima.
Eile passisin terve päeva kohalikus pargis. Vedasin niisama passimise mõttes kohale ka Maarja, kes lihtsalt seltsi pakkus. Plaan oli lebotada, paar õlle juua ning  kuulata lindude siristamist, kuid kohale jõudes avastasime enda eest tohtu rahvamassi, mis aina kasvas ja kasvas. Põõsaste vahelt taamal paistis ka üks lava, kus terve päev lasti Jamaika regilaule rahvamuusika saatel ning ka kohalikud Taani hiphop-artistid ei jätnud juhust kasutamata paotada paar sõna sekka. Tunne oli justkui käiks prepre-Roskilde festival, sest inimesed olid täpselt sellel lainel, matkatoolidel libistati kastide viisi õlut ja tehti manti peale. See võis olla vabalt selle kevade tippsündmus, mis kestis vist terve öö. Veel täna hommikul sõitsin sellest samast pargist rattaga läbi ning mõned üksikud magasid prügivoltide vahel ja prügikatte all. Tarbimisühiskonnale kombeks jääb säärastel üritustepuhkudel maha nii palju pakendeid ja jääke, et kergem oleks sinna prügi juurde tuua ning rajada uus prügila, kui hakata kõike seda läga sealt koristama.
Muide... lõpetuseks ütlen, et ajasin vuntsi ära, sest ühel õhtul hakkas igav, mõtlesin, et teen pulli. Kui nägu on päikese paistel kergelt jumet juurde saand, siis nina alune on valge.

Keywords

Ma hakkasin igasuguseid statse selle blogi kohta ükskord uurima ning avastasin mingisugused otsingusõnad, mille kaudu inimesed minu blogisse sattunud on. Nimelt on põhitegijaks ikkagi Google, kuid ka minu enda provokatsioonid on vilja kandnud: Feisbuuk on ka üks inimeste blogisse külvaja. Samuti peaks Marikale, Robinile ja Piiale ütlema siin kohal TERE, sest nad lingivad minu blogi otse nende endi blogis.
Aga ma vaatasin neid otsingusõnu lähemalt ja kõigebullim on see, et väga raske on paljusid neist minu blogiga seostada. Ilmselgelt otsis keegi teavet, tähtsat informatsiooni, vahest ka teaduslikku või meditsiinilist abi otse Internetist, kuid ma oma lollijutuga segan nende mõtteid ja tegemisi. Ma ise ei ole neid googlisse toksinud, seega ei oska üldse arvatagi, mis sealt vastu vahtida võiks. Aga selge on see, et kuskil selle info sees passib mind minu enda blogi.

aseksuaalne
suu seest katki
tuulevaiksel ööl jaan pihku lööb
enesehügieen
nokia 5110 sarnane telefon
kanep -kaia -meelis
gendri chilku blog
hammustasin suu seest katki
mis on semula
lätlastel on parem
kasvuhoone
seks pesu
rahutud jalad

Suhteliselt seosetud sõnad, mida oleks mul endal raske blogisse pista. Väljaarvatud see Jaan Tätte luuletus.
Ma siin spekuleerin ikka, et kes need inimesed olid ning mida nad Internetist otsisid. Vaevalt, et mina neid kuidagi aidata sain. Mõni märksõna on küll naljakas. Näiteks: lätlastel on parem. Mismõttes? Keegi pidi konkreetselt kirjutama googlisse "lätlastel on parem". Või siis see: nokia 5110 sarnane telefon. Äkki ta otsis pilte selle sarnasest telefonist, kuid vahi, sattus hoopis Gendri Kohvrisse? Ja Gendri Chilku blog teeb mulle ka nalja. Aga -kaia -meelis sarnaseid otsingusõnu tahaks ka veelgi näha.

Karvane tunne

Mul on selline karvane tunne, et peaks hakkama joomarluseblogi pidama. Stop! Ärge nüüd arvake, et mina joon koguaeg. Ma ei joo üldse tihti. Mõtte sellise andis lihtsalt see, et tõsielust saaks küllaltki palju materjali, sellepärast et nädalavahetus kogu särava sotsiaaleluga jääb ju harva vahele. Kus midagi toimub, seal ka juhtub midagi. Kergelt vinti peale keerata ning saabki asja. Kui viitsin, siis teen ära ka, raisk!
Viimasel ajal pole ma sissekandeid endateada hoidnud. Põhjuseks vist liigne rõõmsameelsus, ikka-ja-jälle see hüperaktiivsus ja ega tegevust on ikka ka. Päike nimelt paistab, mitte ei tuiska lund. Eile näiteks veel päris õhtul avastasin ennast Jersey Shore'l. Ei-ei, ma ei kuukõndinud sinna. Jummalast ise läksin, sõitsin rattaga kohale, mõttega palli taguda. Lõppeks mängisime taanlastega 3-3 tänavakossu. Ajah, veel mingid neegriräppar tuli naljajuttu puhuma. Kui ma oleksin ise tavotiööbik, siis ma küll ei julgeks väga nalja teha. Tõeline gettovärk ikka. Paistab, et täna läheb jälle teemaks, sest tuul päikest alla ei puhu veel niipea ning Jersey Shore on jubepop. Mul on säärane karvane tunne, et kõik, mis Olbos kevadehakul toimub, toimub seal.
Olen leidnud endale uue tegelase, hobuse, kelle kohta ikka ja jälle miskit pajatada, sellised tähelepanekud nagu Eigu isaiseärasustetähelepanekublogi. Pole bulke ka ammu näinud. Aga olin ise üsna varakult juba üleval ning tõttasin kohe kööki putrukeetma, kui noore koduperenaise toast hakkas kostuma uniseid helisid. See oli märk sellest, et kui nüüd sitahäda kohe ei tule, siis saan sitale alles paari tunnipärast. Mõtlesin, et lasen selle korra mööda ning asusun ümmarguse söögilaua taha putru näost sisse ajama. Hommikusöögi ajal hõivatigi vannituba, korteri teine ärkaja oli hobune. Ta oli vist enne magamaminekut nii palju joonud, et põielõtvumist oli kuulda kindlasti ka õue. Peatasin selleks puhuks isegi mälumise. Mõtlesin, et nüüd kuseb küll potile augu sisse. Vähemalt heli oli selline, et kusejuha rebib potilt kilde. Vähemalt oli mul säärane karvane tunne.

Hobune

Kui vaid hobusel häälepaelad katkeksid.

Before Easter

Vahepeal on jälle aega mööda läinud ning viimase aja sündmustest juba ammu-ammu toibunud, sest uued tegevused/tegevusetused on peale tulnud. Tegelikult on mul praegu munadepüha eelsed (before Easter) vabad päevad. Ma ei oska öelda, miks see nii kooli poolt pandud on, aga mööda külge need maha igatahes ei jookse. Kuna pool nädalat pole koolis käinud, siis on igasugust energiat vallanduma hakanud, seda igast võimalikust august. Kuid mida pole, on koht, kuhu seda energiat kulutada. Kergelt öeldes võib panna selle asja nii, et olen harjunud koolis käima; kui kooli pole, on bizdets: pea laiali otsas, ei tea mida teha, mida peale hakata. On ikka loll olukord küll. Peab õppima endale tegevust leidma.
Muidugi ei ole ma päris tegevuseta siin ju niisama aega surnuks passinud. Ma vaatasin ühe päevaga ära kolm esimest Star Warsi episoodi veel "vanast ajast". Tegelikult kulus selle alla reede õhtu-öö ja laupäeva hommik. Sedavõrd köitev oli, et ühe jutiga see otsa saigi.
Rääkisin läbi Skype mõnede inimestega, ees otsas Karliga, et võiks sinna Fjordiäärsele Jersey Shore'le palli loopima minna. Sellest kohast ei saa lihtsalt eemale hoida, juba ongi see mind ja paljusid teisi valgenahalisi lõksu püüdnud. Karli hakkas hirmsatmoodi vinguma ja heliliselt väänlema nagu vihmauss, et ta niisama tilulilutada ei viitsi seal, kui tuleb, siis spordi tegemise mõttes. Soovitasin tal joostes spordi tegemise mõttes kohale tulla ning pärast lõdvestuseks kossu peale mängida. Paistab, et jutuga pingutas ta küll meeletult üle, sest pärast mõnekümne minutilist streetfootball'i olid seljad higist libedad, kopsud koos ja tallad valusad kõigil. Ühesõnaga ma arvan, et see oli päris mõnus tiluliluga sportlik ettevõtmine. Täna igatahes veel, kui juba kord Jersey Thing'i lõksus olen.
Laupäevane päev oli igas mõttes pädev. Oleks justkui ühes päevas olnud tervelt tervelt kaks päeva. Mõnus, pikk, sotsiaaleluliselt tähtis. Päev päädis sedavõrd asjaliku lõpu, sest me nimelt jõudsime õhtul veel kaks pokkeriturnamenti teha. Vot see oli üle pika aja veel üks asjalik asi. Pokker oli lõbus. Minu juures, ümmarguse laua taga, kuid kalapulkadeta, kandilise lauata, rahalise sisseostmiseta, Piia ja Taivo lälinata. Seegi kord pidin jälle karakterisse tõmbuma, sest neegrikuldsed chipid olid jälle nii läikivalt ahvaltevad, et tahtsin kõik endale. Peekon juba tahab küsida, kas kõige väiksema väärtusega chipid olid minu käes. jah, mõneks ajaks olid. Väikese värskusena tuli sisse säärane nüanss, et rohke õlle asemel jõin viina. Sobis ülihästi.
Mis veel? Ahjaa, eile jõudis uuele korterikaaslasele, meie koduperenaisele külaline Poolast. Kuid veel enne seda mõned päevad tegi Marika kogu elamise nii korda, et kui ma õuest tuppa astusin, arvasin et remonti on tehtud. Uskumatu õnnistus on meile saadetud selle pisikese vietnamitõugu poolaka näol. Ma parasjagu sügasin tilli ning vahtisin arvutist öökullidega multikat, kui sisse astus korterikaaslane, tema järel üks jube hobune Poolast. Nüüd ma ei osanud enam kuidagi käitudagi. Tõmbusin vaikselt eemale, esialgu oma tuppa, kuid poola keelne lälin läks sedavõrd suureks, et ma pidin siiski õue värsket õhku hingama minema. Üldiselt on nii, et ma tunnen ennast siin päris koduselt. Käin paljajalu ringi, vahest ka trussparites või pidžamapükstes. Aga ma ei saa aru, mis nende poolakatel häda on, nagu mingi pansionaadi elu oleks. Miks nad plätades ringi tuuseldavad. Marika tegi ju kõik toad tolmuimeja ja lapiga korda, seega põrand on puhas, sokiväel võib rahulikult ringi keksida.
Mõned uuemapoolsed pildid ka või? No ma panen siis. Teile toredat kevade algust.

Käisime jälle seal Utzon Centeris, kus see nekukäsi oli, ning me hakkasime bulgiga kaarte mängima.

Jah, värvisin seal veel mõnedel piltidel kujutatud inimesel näod roheliseks

See neegrikäsi oli nüüd teistpidi pööratud.

Going to the Underground Cellar

Selle maa-aluse keldri kohapealt pean ma silmas Aalborg Historical Museum'i. Räige feil. Ma ei kujuta ette, kui palju sinna pilet maksta võib, ma ei viitsi praegu uurida ka, kuid kindlasti pole see koht piletiraha väärt. Mis mina seal tegin? Las ma ise vastan! Käisin seal mingisuguse ürituse raames, mis oli kergelt religioosne ning meid juhatati kirikuõpetaja saatel sinna alla, mingi telliskivist maja keldrisse, kus üllatus-üllatus, muuseum pesitses. Muuseum oli sedavõrd väike, et vaevalt 50 inimest ära mahutas. Ja sinna alla on mahutatud suur osa Aalborgi ajaloost, mille kohta võiks öelda, et üsna väike ajalugu siis. Või teine varjant, et Kierkegaardi laadseid mõtlejaid pole siin olnud. Kindlasti on seda ajalugu veel paigutatud mingisugustesse muuseumidesse tallele, kuid mainitud Monastery oli ilge pullisitt. Seoses ürituse raames käiguga sunniti meid seal laulma religiosseid laule, kes ei laulnud, pidi kindlasti kuulama, muidu sai ristika pikkipead. Mina ristiga pikkipead ei saanud. Tegelikult idee rajada muuseum vanadele kloostri müüridele on igati mõnus idee. Mulle isegi meeldis üks sein seal... vana müür, mille seest paistsid hambad ja sääreluud. Igate kriipi värk. Isegi haisvad leedukad hakkasid nihelema selle peale.Aga tegelt olen rahul, et ära käisin. Suveniire ei ostnud.
Marika siin Skypes ka pajatab mulle, et tal kellad varsti, kui uut viisat ei saa. Et ta ei soovi asiaatidega ühele pulgale sattuda, immigrandiks saada. Et tema ja tema poisi kohta on vaja minigisugust soovituskirja. Eks ma siis kirjutasin. Pajatasin nende suhtest ja kui kena paar nad on ning üleüldse, mis ma kogu nende kremplist arvan... et Ollie vedas, nagu tüüpiline välismaa mees ikka, kohaliku naise ei tea kuhu päraperse ning siis paneb naise lapsi sünnitama ja siiis on draama ja traagika majas, kui suhe perses on ning kes lapsed endaga võtab... Fuck küll, need välismaa mehed, võtavad naised kõik ära. Ja Marika näol on tegemist ka väga hea sõbraga. Igatahes kiri on järgmine:

To Australian Authorities

Me and Marika have been friends for a long time. Our friendship goes back decades, when we went to same school, same class. We have been always good friends. She met Ollie after graduating the school in local underground pub Levist Väljas, where Ollie and Marika were drunk. Ollie used to work in the hostel has receptionist, where they went after meeting and had their first sex. It supposed to be a one night stand but fortunately something twisted in their head and it was the beginning of the new relationship, which end up in Australia, where Ollie decided to go after a long time working hard in Estonia. They were a great couple until Ollie toke her away from me and many others who are Marikas good friends. This situation is stupid, and happens very often between foregins man and local women. This is the reason why we don’t trust people from out of town. Please Australian Authorities, send Marika back home!

Marikas trusty friend from Estonia – Gendry Chilk

Ühtlasi loen ka selle poistituse lõppenuks.

Ruumi üks nurk

Ruumi teine nurk

Ruumi sissepääs.

 Väga põnev!

Fjordiäärne Jersey Shore

Täpselt nii. Kindlasti vaadata paar episoodi sarjast Jersey Shore, et nimed selgeks saaksid. Seejärel panna käima South Parki episood Jersey Thing, see ära näha ja sellega võiks lugeda teooriatunnid lõppenuks. Edaspidi juba Vabank, Hollywood, Prive, Stroomirand, Söögiplats ja säärased kohad praktikaks. Kardan, et kui on valitud õige geel pähe, saab kõvasti kvaliteetset meelelahutust eelkõige nädalavahetuseti.
Ma sattusin ka säärasesse paika siinses linnas - Aalborgis [Olbos]. Pühapäev oli sedavõrd soe, päike küttis asfalti kuumaks, samamoodi ka küttis kuumaks ka siinsete paksude hhüljeste ning kohalike marokolaste ning teiste sääraste pigigeelipeadest muslimite kehad. Kesklinnas Fjordiäärne Jersey Shore võis alata. Vaatepilt on halenaljakas, kus ka kõige koledamad eided end paljaks koorinud on, et kindlasti kolmeste bumeritega õlised marokolased neid märkaks, kõrval istmel sõitma viiks, pärast Bilka parkimisplatsil taha keeraks. Kohale tuleb palju karvaseid, sulelisi ja muidu lastega noori "ilusaid" emasid (tobid hambus). Samuti ei puudu sealt ägedate rolleritega noored mustikad, kes peakaltsud koju jätnud, lootes nii 15-aastastele heledanahalistele sinisilmsetele miniseeliku kandjatele paremini silma jääda. Kui nood aga selja pööravad, annab see täkkmustikatele võimaluse till kohe tagant kahejala vahele torgata, otse tänaval, alakad paistavad seda isegi nautivat, kilgates justkui sünnipäeval, kuhu kloun kohale veetud. Murulappi on kesklinnas Fjordiääres aga vähe, kuigi koht on ülimalt pop, et persetada pole esmapilgul kuskil. Aga võta näpust, grillgi asetatakse otse kuumale asfaldile, mis siis viga seal endal lesida, et õige muslimi kõrbeelu ikka täierinna ette läheks. Pärast mõningast grillimist on plats nagu Roskilde festivali neljas päev. Kes seda kurat koristada tahab? Ahjaa - vabatahtlikud (muide siin käivadki marokolaste läga fjordi ääres koristamas vabatahtlikud).
Ka mina sattusin sinna. Sulandusin sinna kerge vaevata sisse, et seda tõelist hingeelu kogeda ning selle toimimisest ning süsteemist täpsemalt aru saada. Minu võtmetrumbiks valisin endale coolid päikeseprillid ja kiire ratas. Mõistagi ei suutnud ma rolleritega noormuslimite ning bumereid omavate geelipeadega võistelda, kuid kohtusin seal siiski paljude omataolistega ning mängisin natukene kossugi. Järgmine pühapäev uuesti, kindlasti! Kas Jersey Shore'i lifestyle tekitab sõltuvust?

Kanalisatsiooniluuk

Kanalisatsioonikaane all tegelikult pean silmas sama suurt või törts suurematki söögiketast, mida tunneme ka pizza nime all. Sattus meile siia Olbosse selline ilus päikesepaisteline ja tuulevaikne ilm nendele rajudele tuulistele, udustele või seenevihmalistele ilmadele vahelduseks, mille pärast möödus isegi pohmell kergelt 3x korda kiiremini kui muidu. Nii rõõmsaks tegi see kõik. Noh, säärase ilma puhul jood kiiresti ämbri täis vett pohmaka peale ning rattaga välja korralikku rohelist murulapikest otsima. Jätsin hommikusöögi vahele, sest me ostsime mitmelapselise perekonna pizza, millest tegelikult juba juttu oli. Superlaupäev võis alata. Lõppes see alles hilisõhtu pimedas, kui kõht toidukettast tühjaks jäi ning avastasin Burger Kingis pakkumise - 2 asemel 3.
Reede oli muidu rahulik rutiinne alkoholi sisseluristamine, mille käigus jõime alkoholi lihtsalt nö läbult läbule käies. Lõppes õhtu lemmikklubis VIVA la Revolution, kus hakkas igav. Põgenemine oli sedavõrd kiire, et unustasin maha seljakoti, mida järgmis järgmisel päevalgi kadunuks jäi. Sellest on ülimalt kahju, sest jaksu veel oli.
Ma siin kiman aga oma uue rattaga ringi, mis on selline püss, et vastu tuulgi ei mõjuta kiirust. Rääkides kiirusest, siis see ratas on kiiremgi kui tuul Taani ükskõik millisel rannikul. See on lihtsalt nii kiire, noh. Tegelikult on ratas müügis ning loodetavast ei osteta niipeagi ära, loodetavasti ei sõida ma seda ka vastu seina kortsu ennem.

Kevade värk raisk!

Ma enam absoluudselt ei mäleta, millal mul viimati nohu oli, kuid see praegune on üks tüütumaid. Kaks korda minutis nuusata on tuju alla viiv. Nina jookseb tatti verega pooleks nagu kevadine sulavesi, seda juba mitmendat päeva. Tahan väga, et läheks juba üle. Aitab küll sellest löristamisest.AIDSi haige tunne on peal.
Organism on kergelt nõrk hetkel nagunii, sest magamata öid on olnud seoses projektide hindamisega. Aja väiksuse pärast vara kooli ja hilja koju... selline on olnud viimane nädalaega. Õnneks sai see eile kõik läbi ning hindamiskomisjoni tagasiside oli positiivne. Tähendab, hea töö minu ning minu grupi poolt.
Meil oli nädal tagasi järjekordne filmiõhtu. Minu kursuselt ilmus kohale 4, mis on isegi päris kõva saavutus, arvestades seda, et bulgid on mega igavad. Aga üldiselt oli viimane kogunemine vaatajate poolest rekordiline. Rahvast tuli nii palju kokku, et pidime hõivama suurema audika. Mis filmi me siis vaatasime? Poster on feikarist läbi käinud, kuid seekordseks teemaks oli Serbia. Selle riigi filmidega mõtlesin ma kohale meelitada bulke, kuid nende kohale ilmutamiseks on vaja enamat. Ma ei mõtle seda iialgi välja. Esimesekt filmiks oli A Serbian Film, mis oma jälkusega peletas 1/3 vaatajatest filmi lõpuni audikast välja. Tegelikult oligi see minu poolne kergelt öeldes eksperiment ja ma nautisin inimeste reaktsiooni täiel rinnal, kui kinolinal vägistati imik, seksiti noore poisiga, kuni sellel suust vahtu hakkas purskama, nekrofiiliastseenid olid ka päris hõõvastavad. Teine film seevastu oli Kusturica komöödia Must Kass, Valge Kass. Minu lemmik film. Järgmisel korral tulevad vaatamisele multifilmid, et teha heaks minu perversne eksperiment.
Muide siin oli megailm vahepeal, päike paistis ja sooja oli 20 kraadi. Super lihtsalt.
Siis ühel päeval võtsime pisikese seltskonnaga ette ühe tripi, Arhusesse. Suurlinn, palju rahvast, aga kuradi igav Taani värk siiski, igav. Või teine variant, aega oli liiga vähe, et sinna tegelikult sisse elada. Njah.

 

Terve viinapudel, kallis vanaema ja paljad tännid

Kuhu me siis eelmine kord jäimegi? Vunts on mul alles, telefoni pole katki kukkunud, kuigi võimalus oli, et juhtuvad palju hullemadki asjad. Mismoodi? Nimelt sai nädalavahetusel natukene lõdvaks lastud. Ma ostsin endale kohalikust poest kohalikku viina. Jõin täitsa head viina, millega siinsel sõbral Markkol oli mingisugusest sügisest läbrakast nii jubedad mälestused, et kui pitsi pakkusin, siis krimpsutas nina. Aga pitsi jõi põhjani. Üldiselt oli lõbus. Olime Karli juures. Kui me ratastega linna peole sõitsime, siis juhtus minuga kergelt öeldes raske õnnetus. Panin teise tuledeta jalgratturiga sellise laupkokkupõrke, et teised hakkasid juba kiirabi kutsuma. Õnneks seda vaja ei läinud. Hommikul valutas lisaks peale ka põlv, mis nüüd on hakanud ka liigesest kõveraks käima. Ratas jäi terveks.
Kuuldavasti läheb mu kallis vanaema järgmisel nädalavahetusel mu kallile vennale külla. Olen kindel, et vanaema hakkab koos mu vennaga minu blogi arvutiekraanile manama, seega peaks midagi ilusat ka seekord kirjutama. Kallis vanaema: ma ei ole sulle juba ammu midagi postiga kirjutanud, sest tegelikult on koolis jube pikad päevad ning pole lihtsalt pähe tulnud kirjutusvahend võtta. Postikaardid ja -margid on ammu juba valmis tegelikult. Muide ma sain vanaema paki kenasti kätte, juba ammu näpistan seda halvaad, mida minu üllatuseks ei jätkugi nii kauaks. Sest see on nii hea. Superüllatus see siiski.
Nädalavahetuse teinepool möödus tegelikult kaunilt päikesekäes beežitatud. Taanis on päike juba nii suuri laineid löömas, et kohalikud on end puhta paljaks koorinud. Käivad siin T-särkides ja lühkarites nagu sommid Viru tänaval. Tegelikult ei ole nii soe. On lihtsalt soojema poolne. Selg on pidevalt märg, aga paljaks koorida ei julge, sest vanaema õpetas, kui kaval see kevad tegelikult on. No... mis muud teha, kui kannatada seni kuni ilm nii soe, et võib jope koju jätta. Varsti on see aeg käes.
Pühapäeval käisime rannas ka. Oli küll kole tuul, kuigi ega sellest üle ega ümber ei saagi. Üritasin hakkama saada lutsuviskamisega, aga lutsukividega on siin rannas väga halvad lood. Õppisin munakividega lutsuviskamise ära, mis tegelikult ei tule üldse nii lihtsalt välja kui lapikute kividega.
Mingeid bulke ka viimasel ajal toimetamas näinud olen või? Kusjuures ei ole. Kõigil on koolis töid-tegemisi nii palju, et pole lihtsalt märgata neid. A see on ju hea, sest bulgivabad pikad hetked on ju ainult super!
Panin kasvama maitserohelist, nii bullipärast. Basiilik ja rukkola on head  kasvama panna, sest kasv on kiire ning saab pidevalt noppida. Mis veel sobiks? Soovitati tüümiani, aga ma ei kujuta praegu ette, mis kujul see on. Chilligi oleks päris mõnus, aga kardan, et see nõuab juba kasvuhoonet nagu tomatki. Tomati kasvatamine ei tule praegu siin kõne alla. Aknalaud on tegelikult pisike, kasvatamiseks on ruum jubepiiratud tegelikult. Aga no vaatame, mingid potid ikka mahuksid ära. Kanep kuluks küll kasvatamiseks ära.
Sel nädalal pidavat olema tasuta rong edasi-tagasi Ahrusesse, mis kindlasti tuleks ära kasutada. Neljapäeval käime Karli ja ta pruudiga seal ära. Näeb natukene ka suurlinna elu, kuigi huvitavaks läheb alles õhtul nigunii. Aga no oleks kaamera, siis saaks pilte ka seal teha. Robin, kallis vend, saada pakk kaameraga. 20kg paki saatmine maksab 20€ ehk 300 EEKi ainult. Kanepi seemneid võid ka saata, peidetuna. Riideid ära saada.

Ükskord astusin kööki ning leidsin sellise juraka nõudevahelt. Ööseks keeran toaukse igaks juhuks lukku, kuigi nuga käristaks ukse pooleks nagu paberi.

Vunts on moes, bulgid on jobipersepead ja kerge plahvatus

Tere jälle. Soovitasin nädalavahetusel läbi Semula Karlil vunts tagasi kasvatada, mis talle jube hästi sobis, aga selle peale kargas kogu tema haarem, eesotsas minu kallis sugulane Kannu mulle kõrri. Mispeale tegin talle endast ühe pildi, mille soovitan tal desktopile riputada. Tervitusi Kannule. Ma kutsun sind külla.

Eelmisenädalane bulgiviha võttis suuremad mõõtmed. Mõõtmete paisumises on suuresti süüdi veel toibumist vajav psüühika selle jubeda kõnelälina pärast. Söön kõvasti kolesterooli ja kaloreid, et tugevamaks muutuda. Tugevamaks ma saan, pole vaja muretseda. Aga miks viha veel paisus? Algas see sellest, et päikesepaistelise ilmaga julges üks omalaadne minult küsida, et kas need on mu lemmik päikeseprillid; ütlesin, ei; ta ütles: good, you look stupid with these. Mine vittu, bulk. Sa oled juba loll sellepärast, et sa BULK oled. Normaalne naljahammas rasik. See karvanina tegi küll päeva lõbusaks. Tegelikult ei olnud see üldse midagi, mille pärast mul solvuda. Tegelik asi algas peale hoopis muust. Kohe räägin.
Reedel korraldasin jälle filmiõhtu, mõeldes just oma kursuse kokkutoomisele lootsin, et saab nendega ka tööväliselt aega veeta. See ei ole see sama, mis koolisiseselt koos nina raamatus hoides. Ette on nähtud selle ajal ka kõvasti õlut juua ning üleüldse kergelt üheks kokku sulanduda, sest need rahvusperse kokkuhoidmised, teistest lahku hoidmised käivad mulle pinda, väga pinda käivad. Niisiis astusin reede õhtul meie audikasse, kus kinoks vajalik projektor täitsa olemas, kuid eest leidsin kari bulke, kes tuupisid koolitükke ja tegid muud sääraseid pingelisemapoolseid tegevusi. Nad teadsid, et et filmi vaatamine tuleb, kuid reedel kell 19 õhtul passivad need higimonid veel seal ja tuubivad. Uskuge, nad ei ole targad. Käskisid mul filmiõhtu viia mõnda teise ruumi ning lõppeks ei tulnudki minu kursuselt keegi kohale. Pärast küsisid minult, et kuidas läks... vastasin, et jube vinge oli, ja ma ei valetanud. Meid oli seal tegelikult mingi kümne ringis; ainult selle vahega, et kõik olid eestlased. Annan sõpradele eelmistest Jaapani linateostest natukene toibumisaega ning siis liigube edasi Serbiasse. See tähendab, et tulekul on uus filmiõhtu. Muidugi kutsun bulgid ka, muidugi tahan, et nad sõbrad ka kaasa kutsuvad.
Nädalavahetus oli lõbus. Iga nädalavahetus on lõbus. See on reegel. Pärast kino läksime me Karli ja tema pruudiga kohalikku Radissoni Hotelli, kus meile juba paari nädala tagusest ajast tuttavaks saanud Saaremaa poisid, siinsed kalamehed omale toa olid võtnud ja pildituks joomise keskel nendelt seltsi otsisime. Point oli nad jälle Jomfrule vedada ning jääda lootma, et üks neist nüüd pudeli ostab. Aga juhtus nii, et alustasime siiski baarides laaberdamist omapäid ning pärast mõnda pitsi nad siiski liitusid. Siis läks ka peoks, sest teatavasti paneb raha rattad käima... suurt vahet ei ole, kellelt see raha lõppudelõpuks käest ära juuakse.
Jah, siin käis täna mingi litakas. Olin parasjagu raamatukogus, kui see juhtus, kuid ma seda ei kuulnud. Elekter läks ära ainult. Mõned minutid hiljem sain teada, et plahvatus oli raudtee jaamas, kustmööda mõnikord ka mu kodutee linnast koju kulgeb. Juba mõtlesin, et tehastes koju sõitvad türklased ja muud säärased kaltsupead on rongis sees mööda seinu ning lagesin plahvatuse mõjul laiali hõõrutud nagu linnusitt, kuid nii see polnud. Siin paukus hoopis mingi elektri alajaam, millest pritsis sädemeid kui ka leeke.

Maamuna.

Nii siis. Ma nüüd ei hakka pajatama meie kallist Mannikast, kes on enda keha andnud ära punapeast  võõramaalasele, kes ta kaugele, teisele poole maamuna juukseid pidi lohistas. Nüüd ta passib seal kõrbesaarelm pisimail mandril Maailmas ja taob netis kaarte ning on veel väga ilusaks pealekauba muutunud.  Ma hoopis pajatan Marikast, kes saadeti minu juurde hoopis sealt samast kandist, teiselt poolt maamuna, Vietnamist, teistel eesmärkidel. Ok, kisub segaseks.
Marika on minu uus armas korterikaaslane, kelle valisime välja mitmete teiste kandidaatide seast. Ta on poolakas, kelle ema sai pilu vahele Vietnamis. Sellesmõttes ta sealt ka meile saadetud on. Kandidaatide hulgas oli lätlasi, austraallasi, tšehhe, isegi üks londo-hiinlanegi astus läbi, ning ülla-ülla, bulgidest ei saa üle ega ümber. Norm chick. Möödas on juba 1/3 kuud, mil ta sisse pidi kolima, pihvil on üür makstud, kuid ma ei ole teda veel näinud. Uskumatu! Aga varsti tuleb uuesti hakata üüri maksma. Vaikselt on tuba täitunud kotide ja muu koliga, kuid sees ta ei ela. Kahju, koristada oleks vaja hakata :P Tegelikult nii julmalt kohe esimesel nädalal ei paneks.

Ollie. It is you from Samurai Jack.

Giuseppe Perverdi

Oi jah. Vajan tagataskusse väikest aparaati, et kui vajutan nuppu, siis saan suraka energiapaukku. Söön vist liiga palju, et ära väsin. Kogu energia läheb rasvumisele, vastu tuult rattaga uhamisele, koolis pliiatsit hoidmisele ja lõpuks tuleb veel taluda fucking inimest jubedat lälinat. Alustame taani keelest ja lõpetane putsis bulkide terroristiröökimisega. Sinna vahele jääb veel väga seksikas läti keel kui ka juba tüütuks muutunud leedu keel. Säärane sitane loomahelistik söövitab kõrvad pea küljest ära.

Giuseppe Verdi... Jah, see tüüp pani mind eile lipsu kandma, sest nimelt käisime me Karli ja Olješšaga ooperit vaatamas. Mõnus... Olin teistkorda elus seda sorti freakshow'd vaatamas-kuulamas. Ja ma isegi nautisin seda. Ja mõtted läksid perverssetele teemadele: katoliiklus, preestrid ja armsad väikesed poisid. Ehtne Giuseppe Perverdi. Aga siis, tuli mega pikk paus, mille käigus võtsime ühiselt vastu otsuse. Otsus võib seotud olla vähemal või suuremal määral nõrkusega. Nimelt läksime me õlle jooma. Hea kolmapäeva hilisõhtune jõll, Thy Classic. Parim saadaval, Tuborg on maitsetu kusi. Aga Karlile ei maitsenud see mõnus tummisema poolne, olevat mõru kusi. Vähemalt maitseb kuidagi.

Hullemat sorti viinaisu on. Eelmisel nädalavahetusel pani punkti odavatele veinidele säärane pohmakas, mis tahtis pea läbi seina lüüa. Pohmakas mõjus sääraselt, et nüüd tahaks hoopis viina kurgust alla valada. Kumb on parem: odava veini teadlane või sita viinavaliku üle rõõmustaja? Ehk läheb sellel nädalavahetusel õnneks ning mul õnnestub krigisev kork lahti keerata. Pealejookidega on lood kusised siin, peaaegu sama kusine kui viinavalikugagi. 

Reedel tuleb üritus. Üritusele on pandud nimi Black'n Asian'n White Movie Night. Mina panin sellise nime. Natukene rassistlikult kõlab, kuid keegi ei ole seda mulle ette heitnud. Vaatamise alla kuuluvad filmid, mis pärinevad Aasiast. Mehisel käib kursusel kolm Lõuna-Korea pilusilmset suurte põskedega armsat tegelinskit. Käskisin need kääbikud filmiõhtule kaasa võtta; justkui aukülalistena, sest üks film on just Lõuna-Koreast toodang. Väga huvitav oleks, kui nad seda filmi poleks näinud.

Njajah, praegu vist pole rohkem midagi kirjutada rohkem. 

Nää, Kirill on nagu legomees

Valgetoonekured, kingituseks allarid ja uimane korterikaaslane.

Jääväljak pandi täna kinni. Nüüd on siis üks activity jälle vähem. Mõnus päike on juba selga soojendamas ning bulgid ka väga elevil, kui päike korraks uduseest paistma hakkab. Nad ootavad toonekurgesid, valgeid punase nokaga suuri linde. Nad on sidunud omale mingisugused valgepunase värvilised paelad ümber käte ja unistavad. Paistab, et nad saavad siis soovida midagi, kui esimest toonekurge näevad. Ma esmaspäeval ütlen neile, et ma juba nägin paari ning tegin megasoovi. Vaatame, kuidas reageerivad, kas muutuvad kadedaks ka. Bulgid on ikka säärased naljahambad.
Tore bulgivaba nädalavahetus oli. Nagu täiesti bulgivaba ja tore ka. Lühike, peagi valutas, aga tore. Nädalavahetus algas tegelikult juba koolist, kui ma veel viimaseid jooniseid tegin ning kell jälle pimedates õhtutundides tiksus, ning kursavend viskit pakkus. See jook käis kahh. Täis küll ei teinud. Pärast veel sai Karli ning tema pihvjankaga veits õlli tinistatud, siis ma läksin sünnipäevale ära. Kinkisin Keidile seksikad trussikud, millega ta pealtnäha rahule jäi. Paistab, et kinginišš on leitud. Viimasel kahel pihvide sünnipäeval pole ilmumisega mingisuguseid probleeme olnud, sest minu kingiidee (kinkida sekspesu) töötab täiega. Sünnipäeval sai kaanitud üliodavat veini, mis niitis. Järgmine päev möödus oiates-äiates ja eelmist õhtut kahetsedes. Kassiahastust ei olnud.
Aga mis siis Mehka korraldas! Teem, tal on õnnega ikkagi törts täbarasti. Kalkuleeris siin oma võlgu kokku ning nukrutses siin mu kõrval. Mitte, et ta hirmsasti oleks võlgu võtnud, aga ta on siin mingisugust muud sitta tootnud. Tal ratas perses, seega kasutab olemasolevat minu jalgratast. Ja sellel nädalavahetusel uimasust süüdlaseks tembeldades lasi ta ühe säärase Gazelli-isendi ära varastada. No on tegelane. Gazell oli liiga kena ratas, et sellest sääraselt lahti saada, ilma igasuguse performantsita. Ma ei oskanudki sellele alguses kuidagi reageerida. Nüüd annab see mulle indu teda räigelt ära kasutada.
Head Savisaare kukutamist üldiselt teile. Mis seis valimistel juba on? Kes neist kõige rohkem igistab?

Suu seest katki

Närin nätsu ning hammustan põske. Nädalas hammustan põske mitu korda ning varsti on auk sees. Paistab, et peab puhkama veits. Puhkama peab ka sellepärast, et koolis päris pikad õhtud olnud. Tänagi pidin ennast ületama, käe kõhule panema, et korinat summutada, ning töö jätkus pimedate õhtutundideni. Tuleb hakata kooli rohkem sööki vedama, sest kõht läheb kiiresti tühjaks. Linnuseedimine vist.
Nädalavahetus oli mul peaaegu bulgivaba, vähemalt selle esimene pool küll. Karli avas oma korteriukse esmakordselt külalistele ning ma võtsin küll kohe härjal sarvist ning tegin seal õllet, sotsiaalelu mõttes. Nalja sai palju. Talle tulid külla ka lähikihelkonnas resideeruvad Saaremaa kalamehed, kes siin raske papieest ülirasketes ilmastikuoludes jäämerel krabisid, kilusid, kilpkonnasid, krevette ja kurat-teab-mis-vaalasid veel püüavad. Discovery Channel tuli meelde mulle sellega. Noh, kalurid olid meeletult rikkad ning pärast linnas jootsid nad meid oma rahaga  megatäis. Tequila oli nii maitsev.
Järgmine päev kujunes uimamise mõttes mega lõbusaks päevaks. Nagunii ei tahtnud midagi teha, seega vaatasin ports-filme, häid filme. Õhtul taandus uimamine, tõusis tuju, ning aeg oli jälle pudel haarata, sest Eesti seltsimehel Allanil algas sünnipäev. Palju rahvast, palju rahvuseid, sellest sünnipäevast lõppes ka bulgivaba nädalavahetus. Pärast, öösel koju sõites peatas mind politsei ning tahtis 1500dkk'd trahvi teha, aga õnnestus hääletooni nii võluvaks teha, et hoiatasid mind vaid. Vedas meeletult, teagi kas tasub enam õue minna. Kauaks mul seda õnne jägub.
Aga ma ei mäleta, mis vahepeal juhtunud on, mis ma veel kostma peaksin. Varsti kolib Marika sisse. Kõik on korteris nii elevil ja ootavad.

Bulgiga lasteaia valmimise juures

Leidsin veel ühe kärvanud rolleri.

Minust on saanud hullem uisuäss. Kukkumine käib asja juurde. Vaadake vidjo! See on filmitud ammu juba, mingi paarkolm nädalat tagasi, mil mu polnud oma uiskegi.
Täna tulin jälle uisuväljakult ning noo damn, uisutasin uisu jalas pilbasteks. Uskumatu! Mul on nüüd vaja uut uisku... ühte uisku. Kuidas see veel endale saada?! No kurat küll.

Sinisilmsed lätlased ja rassistlikud mendid.

Jälle üks huvitav nädalavahetus möödas. Kõige pealt algas see väikese sportliku üritusega, kuid ma olin pealtvaataja rollis ühes paljude teistega, peamiselt vennasrahvaga, lätlastega nimelt. Pealtvaataja... sest oleme vigastatud. Vigastuste põhjuseks on uisutamine. Ma ei olegi tegelikult teile rääkinud oma meistriteosest, mis kaasnes suurest uisutamisest. Nimelt toimus uisuväljakul säärane füüsiline kokkupõrkamine minu ning läti piffi vahel. Tagajärjeks rikkusin lätlanna näolapi mõneks ajaks ära.

Ilus masterpiece ütles tema selle kohta. No olgu. Aga spordile kaasaelamine on tugitooli sport, seega see sportliküritus oli lõbus. A mis jäähokit mängiti muidu. Väga põnev oli.
Olgu veel öeldud, et üks sinine silm tuli uisutamisest veel, kui üks teine lätlane nägu ees vastu väljaku piirdeid uisutas. Vaatepilti ma kahjuks ei näinud, kuid sinist silmailu jätkub taas.
Olgu... reedel oli spordiüritus ning õhtu jätkus jälle lätlastega. Nad hakkasid pidu panema, jooma ja säärast bulli tegema, siis ma sattusin ka sinna. Alguses oli seal veel peale minu üks bulgist mittelätlane, kuid ta lahkus peagi. Jättis mind sinna üksinda, kuid polnud viga. Hakkasin nende kulul nalja tegema. Kuna nad ütlevad, et eestlased on aeglased ning ma olen kõige ehedam näide, siis panin neile ära kaardimängus. Kaardimäng oli joomise peale ning pidin selle jaoks sohki tegema... ja lätlased jõid, nii et kõrid valutasid. Mina aga itsitasin pihku ja ütlesin lonksude vahele - in your face.
Sattusid veel sellele ühtul ühe bulgi sünnipäevale. Oi, milline bulgitrall see veel oli. Astusin sisse, jõin ühe õlle, juues ootasin pingsalt, mil see õlu nüüd otsa saab, et saaks sealt minema. Ja lõpuks saigi otsa ja tõmbasin tuld. Vjuh! Järgmine kord palun ettehoiatada, kui bulgitralliks jälle läheb. Ok, see oli reedel, see oli juba kaua aega tagasi.
Järgmine üritus oli laupäeva õhtul. See oli mehisepäev, ta pidas siis oma sünnipäeva. Kohale tulid Aalborgi eestlaste noorim kiht, 18-ja-veits-peale aastased. Jõime õlut, pidime jälle joomise peale kaardimängu mängima, sõime Meha tehtud megat eestimaitselist küspisetorti ja siis läksime linnapeale, veel vastuhommikut.
Aga mõne jaoks see öö ei lõppenud kergelt. Tähendab, Karlil on nüüd piff külas, piffil pole sõiduriista ning Karlil tuli ta pakikal linna vedada. Kuid sellel jäisel teekonnal peatas neid kinni politsei, kahekesi ei saa sõita, tuled puudusid, säärane tavaline rutiin nende jaoks. Nad said hoiatuse ning eks siis tuli oodata mentide silmapiiri taha kadumist ning võis rahuliku südamega edasi sõita. Aga aruharva juhtub nii, et saatus ei ole sinu poolt ja mängib säärase vingermussi maha, et pollar peatab su teistkordselt kinni. Seegikord juhtus säärane loll lugu, kust jamad peale algavadki. Karlile hakati siis trahve keevitama: kahekesi sõit, tuledeta. Olgu... siis ta üritas natukene seal ikkagi ära rääkida, lõpuks küsiti, et kust ratas pärineb, millele ta vastas: "if I am honest with you, I found it in the deep snow", mis on ka tõsi. Siit algasid jamad x2. Politseid lendasid talle, ütlesid, et see on varastamine, nüüd sa alles saad. Karli ikkagi üritas selgitada, et nii see pole ikkagi pole ja ta ei ole varas ega midagi. Mendid ikka jorutasid edasi, hakates lisama sinna sekka mingeid rassistlikku laadi sõimu: "Tuled siia maale, hakkad kohe laamendama, sittama, varastama, sind saadetakse riigist nüüd välja". Noojah. See peale üritas Karli ikkagi ennast õigustada, mille peale väänati käed selja taha ning pisteti politseiauto tahaistmele. Sealt edasi sõitis ta vangimajja, kus veetis hubase öö raudukse taga nelja betoonseina vahel. Sellest loost tuleb jube selgelt välja, et taani rahvale arvatavasti käib Taani immigratsioonipoliitika vastu karva nii rämedalt, et juba politsei seda räigelt välja näitab. Arvatavasti on nii, et kui Taanis säärane marokosissevool peale hakkas, siis seda ei pidurdatud, nüüd kahetsetakse. Ja taanlaste arust võivad perse käia kõik, kes tulevad kaugelt lõunast või idast, kaasa arvatud mina, russist Kirill ja paljud teised põhjamaa rahvad, kes end koduselt Taani heaoluühiskonnas sisseseadnud.Hakkab nagu hapuks minema selle naerunäoga koore all.

Lugege seda ka http://karlitotee.blogspot.com/2011/02/hapud-viinamarjad.html

Bulk korraldab siin midagi!

Olen mitu päeva hoogu võtnud, et midagi nüüd säia trükkida, aga... ma ei tea, miks ma seda veel teinud pole. 
Kuulan klassikaraadiost Areaali viimast saadet, Juhan Rotsupist möllab seal. Eelmises saates möllasid Perverterid. See oli kõige naljakam nendest kuulatutest. Isegi Peiken on sealt saatest läbi käind... vä?
Nöh! Mis uudist siis? Mul suht kesine. Või kusine. Mõned teavad, mõned ei tea. Aga ma olen uisutamas käinud... korduvalt. Ma muretsesin endale isegi uisud, säärased mustad flamenco-macho kingadele rauad alla löödud. No üli vinge! Aga... mis siis kusine on? Tõmbasin sellise külje jääl, et pidin abi otsima traumapunktist. Parem käsi rippus paar päeva küünarnukist täisnurga all kaelas, aga enamvähem toimima hakkas üllatavalt kiiresti. Kartsin, et nüüd jääb mõneks ajaks pliiats kätte võtmata koolis. Parem on nüüd, aga annab kõvasti tunda. Küünarnukk väga imelikku värvi ka. Küll paraneb veel. Ma olen väga õnnelik, et oskan paljusid asju ka vasaku käega teha. Jääle enam mõned päevad ei roni. Aga homme lähen lätlastega hokit küll vaatama.

Jääl olen lisaks endale ka ära lõhkunud oma telefoni. Kukkusin vist selle peale kuidagi. Ei tööta enam, kurat. Otsisin lehest uut telefoni endale ja leidsin. Sony Ericsson GH688. Üli vinge lelu. Nokia 5110 ja sarnaste telefonide eelkäijateks. Ainuke miinus see, et ööklubidesse ei lasta sisse, sest see on ka relva eest. Aga see oli odav, aku kestab üllatavalt kaua, telefoni on väga vähe kasutatud. Ma usun, et sada tänni sinna alla pole üldse palju pandud.
Üks sitt lugu on veel. Mul on konkurent. Mingi kuradi bulk, ra, on hullult kaval, korraldab siin mingit jama ja hakanud tegelema selle sama bisnissiga, nahhuii. Aii, ma tean, kuidas temast lahti saada. Mind huvitab, kust ta oma rattaid müügiks saab... raudselt varastab. Bulk raisk! Peab ta kiiremas korras kõrvaldama. Lähen kaeban ta peale, ütlen, et varastatud jalgrattad.
Sattusin jälle kunstimuuseumisse. Seal oli päris nilbe eksponaat: neegrikäsi piirituses. Kaalusin pikalt varianti, et see pole päris, aga väga lähemal uurimisel jõudsin arusaamale, et see on ikkagi ära rebitud pärisinimeselt. Ilus sõrmus oli näppus sellel. Sõrmuseks oli üks majake.

Ma kolisin vahepeal. Eh! Tegelikult kolis Karli minema. Tal tuleb naine siia. Veab tüübil, raisk! Ta sai endale korteri ja puha lahe värk. Ma kolisin oma suurest toast törts väiksemasse tuppa. Tundsin ennast seal suures toas kole väiksena. Ja külm oli ka. Väike vaheldus on ka hea tegelikult. Minu toa võtab endale Marika, vietlannast poolakas. Temaga olete juba tuttavad.
Praegu on siin head külmad ilmad. Siin on üks ilgelt suur tühermaa, mis on sulaveest üleujutatud. Ma nii ootan, et see kogu ala nüüd külmuks, et saaks uiskudega sinna peale ronida. Paari päeva pärast lähen vaatama. Käe pistan uisutamise ajaks tasku, et seal rahulikult puhkaks. Igakord ei peagi kukkuma. 
Kuulge, aga ma ei teagi, mis veel toimunud. Paistab, et suurt midagi. Aga noh, järgmise korrani siis!