Päikest, mitte äikest!

Jah! Väga ilusad ilmad on. Sõidan rattaga, jahe tuul sasib juukseid ja selg higiseb meeletult. Võtan jope seljast, jään haigeks. Panen jope selga, hakkab palav. Nokk kinni, saba lahti. Persse küll! Ilm on ilus, aga rattaga sõita ei saa. Või äkki pingutan liiga palju? Sõidan liiga kiiresti? Peaksin hakkama vähem rabelema rattaseljas.
Nagu osad teist juba teavad, on meil 42" Sony flatscreen teler, mille leidsin prügikastist. Täiesti töökorras ja valmis vaatamiseks. Nüüdsest hakkan ma filme vaatama supertelerilt, mitte süleraali ekraanilt silmikõõritades. Sain endale kaabli, millega läppar telekaga ühendada. Korraldaks isegi filmiöid... Taani mõttetu õlle ja maitsvate kartulikrõpsudega. Võite vabalt filme soovitada!
Vaadake siis ka minu filmiblogi, mis alguses oli varbablogi, aga see jäi unarusse.
Tahate pilte ka näha või? Pole teinud neid väga.

Kuidas teile muidu mu vuntsid meeldivad?

Kompka

Nädalavahetus oli pikk ja tegus. Tippsündmuseks sai mõnus heist prügimäele. Siin on prügimäed nagu supermarketid... sõna kõige otsesemas mõttes. Sinna tuuakse pahna, mis kohe ära sorteeritakse ja "riiulisse" pannakse. Väga organiseeritud värk on see ikka. Kui neoonjoppides prügivalvurid olid koju läinud, tõmbasime me Karliga sinna šoppama. Seal oli nii palju huvitavat kraami, tahtsin kõike kaasa vedada, aga samal ajal pidin mõtlema kandevõimele. Igatahes pidime pärast mitu korda veel seal käima, et kõik asjad koju jõuaksid. Mis me sealt siis kõik saime: voodi; vaiba; pisikese lauakese; Porche rösteri; tolmuimeja; riide"kirstu"; mingi riiulimoodi asja; veinikorgitseri; taskunoa; lambi; uued uhked ketsid; tööriista kasti; Karli naisele uued sädelevad plätud; söögikandiku; 2 tooli; (veel vist midagi, aga ei mäleta). Väga palju asju jäi muidugi maha, kuid mis seal ikka; tuleb kord nendegi aeg.

Kõva vaip mul, eeh?

Veere ratas, veere!

Niisiis. Pikalt ootasin, aga lõpuks leidsin siin väljundi endale. Sisend tuleb koolist, aga jube raske hakkab olema, kui ei saa ennast välja elada. Ja see ei ole normaalne, et igal reedel väljaelamise mõttes klubides neegritega kaklemas käin. Panin nüüd rattad liikuma. Õigem oleks öelda: panime. Karli on kõrvalt nillinud, kui lihtsalt see rattavärk käib, ning tahtis jalga vahele saada. Muidugi! Super! Seltsis segasem! Nüüd on siis mitteametlik värk - Cycler Huset. Liituge, kirjutage ja joonistage meile... Muidugi on kõik alles lapsesandaalides. Vägaväga tore oleks, kui jagaksite oma ideid, mõtteid ja ettepanekuid, mis peaks kogu asja arendama. Ja tööriistasid on ka vaja.

Scary, scary!

Oh. Mul on uus kursavend. Ta on Kameronist. Arvake ise, mis värvi ta on. Ütleme, et ma ei ole veel oma hirmust üle saanud, kui ta sisse astus, tundsin natukene vastikust. Nagu bulkidest veel vähe oleks. Saatus andis mulle praegu võimaluse nekuhirmust viimaks võitu saada. Oma uut kursavenda hakkan hüüdma MonkeyLover'ks.
Ma sattusin Karliga rääkima taanlastest. Et taanlased ei pea lugu mustast huumorist ning nad on üldse kuidagi igavad. Teevad oma asja, ja lihtsalt on. Nagu mu taanlasest kursavend. Sellessuhtes bulgid on ikka lahedad (lollid, aga lahedad), et bulgiga saab bulli, ropendavad ning naljatavad. Nad hakkavad mulle iga päevaga rohkem meeldima.Ma hakkasin tegema vahet rumeenlasel ja bulgaarlasel. Panin varem nad ühte patta, aga enam ei saa seda teha, sest rumeenlased käivad mulle pinda, mitte bulgaarlased. Bulk on cool, aga rumeenlaseid ma ei oska küll kuidagi kutsuda. Rumjon? Romjön?
Ja taanlased ei oska matemaatikat.
Mida veel huvitavat? Aeg on jälle edasi liikunud, kõva tempo on sees. Tööd mul veel ikka pole. Koolis on huvitav. Teeme ikka oma makette, projekte, plaane ja kibe töö käib. Mingeid pilte peaks ka vist panema või?

Igapäeva menüü.

 Hommikusöögiks oksepuder, lõunaks kausitäis haledat oksesuppi, õhtuooteks paar oksepasteedi saia ning õhtusöögiks keedukartul ja oksekaste. 

 

Oksesed kiirnuudlid 'YUMYUM'

 

Oksemedaljon

 

 Hale oksesupp

 

Oksemass (punane)

 Oksebeef

HEAD ISU!

Fobia

Tere. Täna on jälle esmaspäev ja uus nädal on samahästi kui alanud. See on juba mitmes nädal siin??? Ma ei teagi. Aga nõme lugu on see, et meil ei ole veel Interneti. Slovakk Paashik on juba jumala meeleheitel ja kuulutab lõustaraamatus, et vajab kallistusi, ja räägib meile ära kolimisest, tagasi koju kolimisest. No võta ennast kokku, mees! Aga olukord on lootusetu, õhkõrna lootusekiirega. Võibolla 5 päeva pärast saame teada, et meile saab panna ikkagi Interneti koju, kuid see ei tähenda veel, et meil see ka on. Ma ei oska üldse spekuleerida, millal see ära tuleb... kui tuleb.
Osati on selles Internetikammis süüdi Taani friikid seadused ja nende 'ülikiire' asjaajamine. Siin selle asjaajamisega on väga kehvad lood, sest taanlased teevad asju nii keeruliselt ja aeglaselt ka veel. Näiteks saadavad e-mailide asemel koju kirju ning üleüldse... kõigel on sissetöötatud protseduurid ning paindlikus ükskõik mis asjaga seoses puudub. Ma ütleks nii, et ma olen paindlik, aga ei näita seda välja, sest kõik vaatavad mind imelikult... või altkulmu. Peavad mind vb venelaseks ka. Seda ikka ei taha ju!
Aga rääkides nüüd foobiatest, siis mul on üks. Reede pani mu psüühikale väikese põntsu. Nimelt tänaval liigeldes ma panen tähele koguaeg neegreid. Varem olen märganud, aga ma ei ole seda tähelepannud. Nüüd näen neid koguaeg, panen tähele neid koguaeg ning olen valmis kõigeks, kui neid märkan. Jah, ma hakkasin neid kartma. Istun praegu ühes baaris nimega Studenter Huset netti nuiamas ning kõrval lauas istusid ühed äsja saabunud musta mandri ahvid. Ja üllatusüllatus - nad hakkasid minuga juttu ajama. Ja mina hakkasin pabistama. Otsustasin, et pean sellisest psühhotraumast lahti saama. Mind aitab neeger sõber. Pean endale siia organiseerima ühe sõberneegri. Ma olen kindel, et neegreid saaks ka raha eest netist tellida, aga mul pole netti ju. Lähen kergema ja odavama vastupanu teed ning teen tutvust ühega siit.

Nüüd veel teile väike luuletus kuulsast raadiosaatest: "Rahve Oma Kaitse".

Tuulevaiksel ööl
Tätte pihku lööb,
tuule suund on nord,
nüüd on Marko kord!

Christin. Palun ära seda luuletust oma isale loe!

Pakk veini, ööklubi ja kõhnad neegrid!

Reede õhtu oli sündmusterohkeim õhtu sellel nädalal ever. Jõime 18DKK eest pakiveini, kutsusime mõned eestlased, eesti-venelased ja kursaõe külla, rääkisime veidi juttu, jäime parajalt purju ning läksime klubisse. Eesti-venelased tõid endaga ühes kaasa ka ühe leeduka, kes ei rääkinud inglise keelt. Ma ei suuda seda siiamaani uskuda (praegu tuli veel meelde, et ma pidin talle ratta maha müüma). Njajah. Igatahes klubis oli peol teema ka: "Almost All White". Jep... ma panin meelega selga punase särgi, et töötada süsteemile vastu. Ja tõepoolest, kõik ei olnudki seal valged, vaid mõned neegrid ka. Lahedad tüübid on need nekud kõik. Ma küll ei oska öelda, kust nad said sellise laheda arusaama, et neile ei pane keegi pahaks tegu, et nad võivad lihtsalt valimatult naisi krabada. Jaa, see on normaalne! Hui on! Igatahes mu blondiin-kursaõde veeti tantsupõrandalt nii minema ja see ajas mind meganärvi. Ja ma olin sunnitud saavutama füüsilise kontakti ühe mustimaga neist. Ma olin tõeline hero ja päästsin ta ära. Pihv tänas mind, paitas mu sinist silma ja ma läksin koju ära. Nautisin seda peksmisolukorda 100%. Mul oli nii kahju, et see neeger minema jooksis. Ma elasin ennast mõnusalt välja. Tõeline pingetemaandamine. Kes nüüd loom on? Ma arvan, et loomaks jääb ikka ahv ja mina olen ikka mina!

Ma olen vihmamagnet

Juba nädal aega tagasi hakkasin uskuma, et see linn on neetud. Nimelt absoluudselt igal hommikul ärkan ma enne kella üles. Ma panin endale uue äratusmeloodia, kuid ma ei ole seda veel kordagi kuulnud. See varem ärkamine ei ole ainult minu teema, vaid mõningatel veel. Küsimus Anjale - kas sul oli ka midagi säärast? (Anja - ma lugesin täna sinu grupi Group Contract'i (:   ). Aga see ei ole muide üldse probleemiks. Väga hea on vara ärgata. Mulle meeldib!
Aga probleemiks on hoopis teine värk: hirmsad ilmad hakkavad pead tõstma. Tuul oli, on ja jääb. Kuid nüüd on sellele lisandunud ka pekslev vihm, mis hakkab sadama selgest taevast ning tavaliselt siis, kui ma kusaltki siseruumidest välja tänavale lähen. See on päris õudne ja kestab juba teist päeva. Tahan sellega ruttu harjuda!

 

Concerto!

Pakike!

Oi, ma sain oma esimese saadetise! Halvaa oligi juba ammu otsas, pealegi on see siin ilge delikatess.
Mul on nüüd kohalik number. Sain oma esimese kõne samuti. See oli ühelt taanlaselt, kes soovis osta valget Suzukit. Mulle küll ei tulnud meelde, et müüksin valget Suzukit, aga siiski pakkusin talle jalgratast!. Mõistagi oli ta huvitatud ainult valgest Susukist. Ilmselt eksis numbriga.

 

 Agugu: I have totally forgoten you! Google Translate will help you. Sorry :)

Advertaisment

Äri käib.

Hej-hej!
Kuidas läheb? Mul hästi. Täna tunnetasin esimest korda, et bulgaarlastel ja rumeenlastel pole viga midagi. Nendega võib nalja ka saada. Rumeenia tüdrukutega on üks imelik teema. Nimelt nende hääl on nagu üks piuks. Tähendab kui nad midagi räägivad, siis meenutab see pigem piuksumist kui normaalse naisehäälega kõnelemist. Huvitav, kas rumeenia mehed võivad nende naiste häälesaatuses ka süüdi olla? Mina arvan, et seal represseeritakse naisi ning Rumeenias nad ei räägi üldse. Keelatud rääkida! Noh, ime siis pole, et pihvid tulevad vaba mõtlemisega Taanimaale ning kukuvad kohe piuksuma. Häälepaelad pole korralikult tööd teha saanud ning normaalselt rääkida ei oska. Raske juhus.

Täna oli koolipäev ikka ka. Väga intensiivne. Ütlesin, et neil balkahvidel pole viga midagi... Vahepeal polegi, kui nad suu kinni hoiavad ja kuulavad, mida tegema peavad. Täna sai peaaegu valmis terve ühepere elamu makett tänu nendele töökatele rahvastele. Aga palun, veenduge selles ise.

 

Olen vahepeal hirmsasti silmi lahti hoidnud ning hakanud muretsema oma hinge pärast... noh, et hing ikka sees püsiks. Kuna silmad on pärani lahti olnud, siis olen ikka igasuguseid asju leidnud ka. Huvitavamad asjad olen muidugi koju tassinud, et neid bulgaarlastele realiseerida. 

Siin on väikene list kaupadest, millest kindlasti tahan nüüd lähipäevil lahti saada:

1) Naiste jalgratas Butterfly. Sellel on korv ja seelikukaitse ja puha. Lisaks on sellel ametlikult 4 käiku, ma leidsin viienda ka üles. Annan 300DKK eest selle ära. Ratas leitud maandtee äärest põõsast, kui Karliga poest tulime.

 

 

Selle kell on eriti suur ja võimas, aga väga hea soundiga.

2) Poiste jalgratas... ilgelt roostetab, aga üli vinge. Liigub hästi ja odav on ka. Annan 200DKK eest selle ära. Leidsin sara roostetamast tänavalt. Nägi välja täpselt selline, et kellelegi see ei kuulu.

3) Meestekas. Vapsee pill. Eriti elusadulaga. Ei tahagi vist väga ära müüa seda veel. Kui mõnu bulk 800DKK pakub, siis muidugi läheb kohe ära. Leidsin ratta ühes tööstusrajoonist, kus oli veelgi rattaid, kuid lukus. Ratas oli omadega väga pekkis, aga tegin korda.

 

 

4) Meestekas, millest olete juba pilti näinud. Mõtlesin selle hinnaks laksida mingi... 400DKK. See on mu elu teine Mustang. Leidsin selle IKEA tagant tühermaalt praktiliselt teisel või kolmandal päeval... ALLES.'

Egas midagi. Kui soovite, võin kellegi poolt mõnda bulki tervitada. Andke aga teada!

öelge: NO-(for)-stalgia

Nädalavahetus on olnud nii jube vihmane, et pole õieti õuegi saanud. Christini blögapostitus andis mõtlemisainet ja selline kurb ilm sobib hästi nostalgitsemiseks. Jube suve keskel mõtlesin ma, et kuradi vinge suvi oli, raisk! Ning praegu mõtlen, et suve-vingus oli enam vähem piirajas ka. Ilge jama, et see nüüd läbi jälle on. Tihti on sügis raskelt peale tulnud. Eriti nüüd... ei tea küll, miks!?

Sport on tugevatele!

Tere! Väga-väga tore päev oli. Päev läbi on udutanud vihma nagu tõelisel reedel ikka. Aga vaatamata sellele sai maha peetud üks kõva matš - jalkamatš. Tegelikult oli neid isegi rohkem kui üks. Jalkat mängis kogu meie ülikool, kaasa arvatud magistripõkid, kelle käest saime 5:0 pähe. See oli valus. Valus oli ka ühel magistripõkil, kellele ma täiega jalaga panin, kui pallist mööda lõin. Aga meil õnnestus ka üks mäng viiki mängida, 0:0. Polnudki nii paha mäng, arvestades seda, et mängisin teksades ja siledatallalised tennised olid märjal murul nagu suusad.
Mängu staar tegelikult ei olnud mina, vaid 2 leedukat: Aides ja Sigmunds. Tõelised jalkatraktorid. Kõige suuremad ahvid (bulgaarlased) mängisid ka. Isetsesid ainult. Nende pärast kõik pekki läkski, arvan ma.

 Füüsilist kontakti oli kaa.

 MINU AADRESS ON:

Hobrovej 76, 9000, Aalborg, DENMARK

Kirjutage ja joonistage.

Kas saab asja?

Kaks päeva jutti olen mööda linna oma uhke uue rattaga ringi kimanud, kimamise eesmärk oli töö otsimine. Töö otsimine on kurnav. Või siis kurnavam kui mu varasemad otsimisekogemused kõik kokku. Otsimist raskendab ka tugev tuul, mis tahab mind koos rattaga minema puhuda. Üldiselt hoian ikkagi positiivset meelt ning ükskord ma mõnda vanamutti või vanameest siin hea raha eest pissitama ja kakitama hakkan. Hoidke teiegi mulle pöialt.

Hakkab looma!

Koolipäev oli väga produktiivne. Täna meil ikkagi valmis ka midagi. Nimelt disainisime paberist tooli. Tingimuseks oli see, et skammel (taani keeles tool) peab vastu pidama min. 75kg. Testisime 90Kg'ga - pidas vastu küll. Tool on valminud 100% käsitööna, materjali pealt on kokku hoitud, see juures tugevuselt ning stabiilsuselt see halb ei ole. Nii et, ostke ära - 1800DKK maksab.

Üks nädal juures!

Järjekordne nädala algus

Nädalavahetus möödus arvestatava kiirusega nagu alati. Järelemõeldes sai tehtud 'mitte midagi'. Valitsus on kehtestanud Taanis väga raske seaduse: nädalavahetusel tuleb puhata ja kirikus käia. Seega on siin kõik suletud sellel ajal. Nädalavahetust saaks täiega täieette panna, käia kaltsarites mööblit jebimas või jagada CV'sid kõikvõimalikesse kohtadesse. Ühesõnaga minu nädalavahetus möödus raamatut lugedes, kui sellest tüdinesin, siis sõitsin sihitult mööda linna lihtsalt ringi, hoides silmad lahti, juhuks kui leian mööblit.

Ühte asja ütlen veel – vittus balkaania ahvid! 

Aalborgi staadion.

 

Kirik, mis igal täistunnil lolliks läheb.

 

Siit ostan ma marke ja klepse.

 

Selline baar siin siis.

 

Väga imelik torn. Tean, et seal on restoran, aga mis veel... ?

Öö!

Eile oli siis üks ütlemata tore õhtu. Bulgaarlased kutsusid peole. Muidugi läksin. Siin on isegi oma 'Ohukolmnurk', mis ei erine väga Tallinna Ohukolmnurgast. Suhteliselt õudne koht siiski.

Bulgaaria Skinhead

 Ohukolmnurk päeval

Kaunis hommik

Üheltpoolt oli tänane hommik päris mõnus, eriti vara hommik, aga teiseltpoolt feilisin ikka täiega. Kuna maja on mäe otsas, siis on vaade kogu Aalborgile. Hommikuseks rutiiniks ongi kujunenud selline asi, et ärkan ja vahin lihtsalt linna. Täna oli linna kuidagi mõnusam passida kui eile. Mõtlesin endamisi, et super ilm on, tuleb super päev jälle. Aga jah... jube külm oli ikka. Lisaks sadas padukat ka veel krae vahele.

Üldiselt hakkavad päevad juba ühesuguseks muutuma.

1. september

Oh kooliaeg, oh kooliaeg... Arvan, et saab väga lõbus olema. Õppimine käib mõistagi inglise keeles, mitte taani. Kool on väga suur, aga õnneks kõik osakonnad on eraldi ja linnapeale laiali pillutud, mis teeb asja väga lihtsaks. Minu osakond, kus hakkan suurema osa ajast veetma, asub kesklinnas. Kooli sõidan jalgrattaga 10 minutit; kui natukene higistada, saaks poole kiireminigi
Kursuse kaaslasteks on enamjaolt bulgaarlased. Päris karm kogukond on neid siin, mis paneb imestama. Lisaks hulgale Bulgaaria ahvidele (75%) on veel rumeenlased, leedulased, üks lätlane, Kirill ja mina. Kirill on russa, ta on mu sõber. Siin õpib muidu eestlasi veel. Olen mõnedega neist kontakti loonud, üldiselt koos ei hängi.
Koolis on inimesed väga-väga sõbralikud. Kogu administratsioon on 100% valmis aitama igas küsimuses, mis on ülimalt hea. Kohati tunnen end koolis kunnina, sest kõik tehakse ette-taha ära. Mul on isegi oma personaalne tõlk, kes tõlgib dokumente taani keelde. Siin on üldse nende kohalikega natukene harjumatu. Nad tunduvad ikka joovastuses olevat oma heaolu ühiskonnast.
Tööd olen otsinud. Olen lõpetanud ära CV saatmise e-mailitsi, sest vastust ei ole loota. Käin läbi ärisid ning lendan juhatajale otse peale. See tundub kõige parem meetod siin olevat.
Aga selge see, et aega pole siin väga raisata, sest 20 000 töönäljas tudengit on siin lisaks minule veel, seega pean tegutsema kiiremini ja targemine. Linn jääb meile liiga väikseks!

Tema on Kirill.