Verd pritsib

Homme on siis üks väga-väga vägev päev. Mulle tuleb tüdruk külla. Vauvivi-vaua, ahh?!
Nägin nädalavahetusel esimestkorda juhuslikult livebändi, mis proovis eksperimenteerida rokiga. See oli norm, sest see oli natukene alternatiivsem muusika, mida ma siin juba HARJUNUD kuulma olen (mitte kuulama). Siin Shakirad ja ...kurat neid uusi nimesid teab - möllavad ikka täiega. Ja kogu see taani ja bulgaaria seltskonnad koos nendega. Ei oska mitte sulanduda nende sekka.
Mis siis veel head ka?! Ühel bulgil oli süntar. Bulgi sünnipäevale hui lähen, mõtlesin ma. Aga siiski viimasel hetkel otsustasin minna. Jõudsin sinna, kui viski hakkas otsa saama. Kui poleks läinud, poleks ka verd käima saanud. Bulgid panid sellist pidu seal, mulle tuli kohe meelde film "Must kass, valge kass". Jugoslaavia (või Serbia?) ja Bulgaaria on oma kultuurilt suhteliselt sarnased; eriti, kui tegemist on maakatega. Balkani värk noh. Aga liiga palju bulke, ei meeldinud. Hängisin põhiliselt lätlastega, need normaalsed inimesed.
Pidu toimus ühes tudengite ühikas. Täitsa hull pleiss. Ma kirjutasin ka ennast sinna ühikasse, aga ma ei kasutanud seda ära, ÕNNEKS. UC House on koha nimi ja seal pidavat igal nädalavahetuseti päris hulluks ära minema, sest bulgid saavad seal hullude pidudega koguaeg hakkama. Joovad ennast täis ja siis vedelevad igalpool. Üks tüüp ajas mulle tõsiselt hirmu nahka, kui ütles: "don't mess with Bulgarians!" Mida see veel tähendama pidi? See selleks, ühest kõige koledamast Quasiarturit meenutavast bulgist ma ei saanud üle ega ümber, pidin teda natukene filmima. Tegelt on ta rumeenlane.
Maja omanik on meie peale jube vihane. Rattaid on liiga palju ümbermaja. Pidavat meenutama mingit Junkyard'i. Kurat, kuhu need panna? Otsime Karliga väikest kuurialust, kus saab edasi nokitseda. Ma loodan, et hooaeg läbi veel ei saa, muidu pole sellel nokitsemisel erilist mõtet. Või tahab äkki Hannes neid linnavelosid endale? Eks näis!
A jah, Piu ja Margit! Tänks plaasterite eest. Näpud katki koguaeg ja kasutan neid teie hädaabipakiga kaasa tulnud plaastreid.
Verd hakkas ka mujal pritsima. Nimelt läksin trenni, poksitrenni. Päris intensiivne värk on seal. Esimene trenn võttis ikka päris läbi. See päris julm ikka ka, sest treener kutsub pisteliselt tüüpe ringi, seal peab täiega hakkama andma, sest kui ei anna, siis saan ise... veriseks. Oma enda verega kokku. Õudne värk! Ma loodan, et mu vanaema sellest teada ei saa.
Aga mis siis veel? Eestist tulevad külalisõppejõud... eestlased. Eile nad käisid siin asju üle vaatamas, küsisid ka, kes on Eestist (Who are from Estonia?). Keegi ei vastanud. Mina ka ei vastanud. Ei tahtnud midagi öelda.

Tännid.

Nii. Sai siis kolm päeva järjest rekordtunde koolis passitud ja tegeletetud igasuguse muu sitaga kui projekt.  Kahju, et arvutit kasutada ei võinud. Aju on paks ning sisimas olen pettunud, sest tännid osutusid laiskadeks, raisk! Aga vähemalt sai nalja, aga mitte musta nalja. Nad ei tee nekude üle ka nalja. Aga bulkide üel sai kõvasti naerda. Ja mina, kui ilge nätzzi, sain ikka südamest naerda... et mitte öelda rämedalt naerda.

Ma vaatan oma blogi Audience'i ning avastasin, et kaardile on tekkinud lisaks Eestile, Austraaliale, Taanile, Kanadale ja USAle uus vaatajariik - Rootsi. Sellega seoses tahaks hullult teada, mida see Piu seal siis orgunnib nüüd. On ta Malmösse prostituudiks müüdud, maroko immigrantide poolt vägistatud ja tapetud või käed on elektroonika-, microelectro- ning mis iganes täppisteadustööd lihtsalt täis? Kuidas läheb seal? Gothenburg on äge või? Göteburist Aalborgi on 2h30min tee. Praami pilet edasi-tagasi peaks maksma kuskil 200SEKi. Võibolla vähemgi. Aga tervisi igatahes sulle seal.

Mult varastati ratas ära. Täitsalõpp. Tundsin end siiani suht turvaliselt. Poleks arvanudki, et see minuga juhtub. Juu see mingi mustlasenäoga bulk või muu säärane kollaste hammastega tahmanägu oli.

Vahelduseks soovitan filmi oma teisest blögast - filmiblogist. Esimene on häbelikele naistele - "Shortbus", teine on kõvadele meestele - "Apocalypse Now". 

Ciao!

 

Uus hoog sees!

Raisk, mulle meeldib aegajalt korrutada ikka produktiivsest päevast. Täna alustasime uue projektiga, mis on mahukas, aga tuleb valmis saada kolme päevaga. Projekt on Bionic Og Tektonik. Taani keeles muidugi. Mulle tuli sellega kohe meelde midagi sarnast, mida võite näha videost. 

Aga tegelikult on asi palju huvipakkuvam kui see tants ja muusika kõik kokku. Nüüd tuleb natukene hakata looma jälle. Eks siis paari päeva pärast ütlen, et hakkab looma, ja kolme päeva pärast olen juba valmis loonud miskit. Aga meile anti kätte midagi sellist:

Mis see on, kas teate? Pöögipuu vili on see. Ja nüüd peame Paviljoni disainima. Lõdva! 

Grupp on muudetud, mille üle olen ma eriti õnnelik ning meiega ühines ka 2 kursust taanlaste poolepealt. Taanlased on targemad kui jobid rumeenlased ning sellest saab aru näkku vaadates. Ainuke jama on, et nüüd jääb metslasehuumor ära. Taanlane mustahuumorist aru ei saa. Kahju. Viisakas peab ka olema. Pole viga. Tsiviliseerume.
 

Kaunid ilmad hakkavad ümber saama.

Tere. Tulin just poest ja ostsin 3 pakki piima, sest see oli odavam, kui osta 2 pakki. Uskumatu, eks? Nüüd tuleb paar päeva ainult piima juua.
Enda jaoks avastasin, et olen hirmus laisaks jäänud... või hakanud. Pole viitsinud isegi midagi kirjutada. Noh, mis siis juhtunud on? Bulgid on ikka bulgid, need väga ei muutu; meesteratastest on defitsiit, pole neid eriti liikumas, millest on väga kahju, sest praegusest meestekast olen tüdinenud juba; MonkeyLover läks Aafrikasse tagasi, sest ilmad läksid külmemapoolseks; ahjaa - nädalavahetus oli ka ju. Käisin siis ühel korteripeol, kus pidasin vastu kella 22st 23ni. Läbu oli ühe rumeenlase juures. Arvake ära, kes on hullemad kui bulgid? Rumeenlased muidugi. Aga ma olen seda juba maininud, eks? Ühesõnaga - nüüd ma tean, et sinna ma enam tagasi lähe, kuigi järgmisel nädalal on seal järgmine läbrakas. Mis seal siis oli? Mitte midagi!
Nädalavahetusel olid viimased ilusad ilmad. Täna sajab juba sellist külma sügisest padukat. Ma ei tea, mis edasi saab... peab vihmavarju muretsema vist. Aah! Mul on see juba leitud. Hihihh.
Pilte pole, aga mis seal ikka.
Üks tore uudis on ka... ostsin endale uued saapad. Esimene kommentaar oli - natsisaapad. Super! nüüd olen ka visuaalselt äratuntav kui nats. Tegelikult need saapad on väga nunnud. A ja vunts on ka päris härrasmehelikult tugev juba.

Rahutud jalad

Ma tean! Ma tean, milles häda. Mul on ju häda. Ma tegelikult ei arva, et see häda on, aga lihtsalt nimetame seda hädaks. Koguaeg olen arvanud, et mina olen neetud või linn on neetud, sest ma ei maga korralikult. Sellesmõttes korralikult, et ärkan enne kella üles. Nädalavahetusel ärkasin kell 5 hommikul, vaatasin ühe filmi, jäin uuesti magama ning ärkasin uuesti alles keskpäeval. Aga nüüd ma tean, mis värk on - rahutud jalad! Jep. Christin - sul on ka see! Aga mul hakkas see siin peale. Sõidan siin nii palju jalgrattaga et jube. Arvatavasti sõidan unes edasi... keerutan jalgadega tekki voodikohal. Vootele võiks varsti mind isegi tsirkusesse friigiks võtta.
Et postitus väga mööda ei läheks, siis peaks midagi ka bulkidest rääkima, eks? Ei, täna räägime Kirillist. Mäletate veel teda? Ta on mu eestisibulast sõber siin. Igatahes Kirill on mu peale pahane, sest ma hakkasin temaga mölisema pärast seda, kui ta oli teinud presentatsiooni temast ja tema kodust. No täiesti perses, mis sellel tüübil peas mõlgub. Eesti Riik peaks hakkama rohkem propagandat suunama sinna... itta. Igal IdaVirumaa leibkonnal tuleb see SAT-TV välja lülitada, sest selle 20 aasta jooksul, mil Eesti iseseisev on olnud, pole nad kuulnud midagi Eesti Raadiost, Eesti Televisioonist rääkimata. Passivad seal oma RKB Novostit, või misiganes kanalid need on, ja nad isegi ei tea seda, et Ansip on peaminister, mitte president, ja Savisaar on pankroti äärel Keskerakonna juht ning Tallinna linnapea, mitte peaminister. Ma vaatasin seda tüüpi ja kuulasin tema presentatsiooni ning arvan, et need sibulad seal idas usuvad end elavat riik riigis. Riigi nimi on... Russian Part of Estonia, pealinnaks Narva.
Kirill ütles mulle: Idinahhui! Ma ütlesin Zastalina!
Aga jälle on üks nädalavahetus seljataga. Tore päev on esmaspäev. On, mida oodata - järgmist nädalavahetust. Mis siis nädalavahetusel oli? Lätlase sünnipäev. Paljud nüüd arvavad, et ma räägin "sellest Lätlasest" (Lätlane - suure tähega), aga ei. Mul on siin oma lätlane, tegelt lätlanna (lätlanna - väikse tähega). Aga sünnipäev oli tõesti huvitav. Ma olin seal ainukene eestlane kogu selle karja lätlaste peale ning arvake ise, kellena ma end tundsin. See on sama, nagu põder paneks pidu karja eestlastega. Olin nagu vähemusrahvus. Ja lätlastel on palju rohkem nalju eestlaste üle kui eestlastel lätlaste üle. Ma valmistasin küll ette, aga ikka jäin alla. Kaks nalja jäi puudu, et neile kõigile lätikodanikele ära panna. Muide - Marika: ma rääkisin neile "saldejumps-nalja" ning lätlased olid kõhtkõveras. Ma ei tea, mis neil viga hakkas. See on vist naljakam lätlastele kui meile.
Meil oli koosviibimine. Jälle saime ühe professori juures kokku ning pakuti tervele kursusele süüa-juua. Õlle voolas ojadena, seekord pakuti kalaasemel midagi odavamat - grillvorsti. Arvestades seda, kui kallis siin liha ikkagi on, siis sõin kahe suu poolega, sest kolesteroolipuudusest hakkab mul nägemine ja tasakaal nõrgaks jääma. Laadisin ennast jälle täis. Vaatame, kaua see kestab.
Ja selle nägemis-tasakaalnõrkuse pärast panin ilge koogi jalgrattaga. Peas on auk, põlved puruks ning keel jäi ka hammaste vahele. Aga ma jäin ellu ning arme ei jää. Kukkumine ainult ehmatas mind natukene. Ei ole vaja muretseda. Järgminekord, kui kukun, hoian pea püsti.
Oi kurat. Ja mu filmiblogi on postitustega mu nö reisiblogist ette läinud. Peab hakkama vähem aega headele filmidele raiskama!

 Mina ja hunnik lätlasi

Julge bulk!

Minu postituste peategelased on üldiselt bulgid... jällegi peab bulkidele õlale patsutama ning ütlema, et daffid metslased on! Meil oli järjekordne õppereis. Käisime Lääne-Taanis vaatamas, kuidas seal suvilate ehitus edeneb. Käisime veel tuulisel LääneTaani rannikul sügisesi rannamõnusid nautimas. Mere ääres need bulgid ära keerasidki. Läksid ujuma, raisk! Ma olin seal külmast tuulest ahistatud, aga need tüübid lasid end merehoovustel ja lainetel ujutada. Pärast õppekäiku ja rannamõnusid läksime Austin Powersi (üks õppejõududest) juurde kõike head ja paremat sööma ja jooma. See kõik hea oli mõistagi kala. Ja no täiesti pekkis, kui hea see kala oli. Õhtusöögi lauas oli meeleolu mõnus, peamiselt sellepärast, et bulgid täis jäid. Ja muidugi ei saanud nad pidama ning pidu kestis Aalborgis ühe bulgi kodus edasi ja lõppes alles siis, kui neil raha ja alko otsa sai.

 Midagi Christinile ka ikka!

 

Arhitektuurita pauk!

Õppekäigud on mulle alati meeldinud. Täna käisime Klarup's vaatamas pereelamuid. Taani hiilgab oma omapärase ja julge modernse arhitektuuriga, kuid kahjuks arhitektuuripauku sealt pereelamutest ei tulnud. Jube kahju. Räme karbindus käib. Majad ei olnud koledad, aga igavad küll. Kui õppekäik teatavaks tehti, lõi mulle silme ette kohe Arne Jacobsen, aga pettusin.
Ma olen rahul sellega, et Aalborg on roheline, palju puid ning parke. Aga nii, kui Aalborgi linna sildist mööda sõidad, muutub kõik suureks lagedaks tühermaaks, kus näeb silmapiirini välja. Räiged suured alad, kus tuul puhub kõik minema. Miks siin puid kasvama ei panda, kui need kunagi maha langetati. Eriti külm ja kõhe. 

Austin Powers - meie üks õppejõud

Nööriga tupevatid, sitaks õlle ja koomas bulgid.

Mis ma oskan öelda nüüd. Paistab, et ülivingest nädalavahetusest ei saa jälle üle ega ümber. Mis seal ikka! Laupäev saab varsti läbi ning jään nüüd huviga järgmist nädalavahetust ootama. Aga mis siis juhtus (küsiks Ines Karu) ? Juhtus see, et meile, 1. kursuse tegelastele, korraldati õllemänge: nt beerbowling, õlle võidujoomine, mingi riietevärk oli ka veel ja 2 erinevat nöörimängu. Kes Roskildel meiega käis, teab küll neid taanlaste imelikke, lapsikuid õlumänge. Bulgid panid vapsee hullu jälle. Tüübid ahnitsesid seal õlle kokku ning pärast ei saanud neist keegi enam aru, kui nad rääkisid, sest kõigil olid keeled nii pehmed nagu eetrit joond või midagi. Ja see kõik toimus päevaajal. Pärast kästi meil koju pesema minna ning siis õhtul saime uuesti kokku. Nimelt hakkas pubcrawl... ehk baarist baari. Baarist pubisse, pubist baari ja igas kohas pidi jooma ühe õlle. Arvake ära, kellel juba õhtul pohmakas oli? Bulkidel muidugi. Ma läksin sealt õllemängudelt natukene varem ära, aga ma olen kindel, et paar bulki jäi sinna muruplatsile raudselt ka magama. No ja siis mõned ei suutnud õllega väikest pausi teha ning õhtul pubcrawli ajal olid nad juba nii kabjad, et neid pidi pubistpubisse tassima. Nalja sai kõvasti!
Ahaa! Ja 2 uut ratast on ka. Päris vinged teised: Mister ja Missis Gazelle.

 

Liels paldies, saldējums, Kristina!

Labai ačiū, ledai, Agne!