Jõulud, hoidke alt. Siit ma tulen!

Nädalavahetus jälle seljataga. Vapustav! Eelmine nädal oli teguderohke. Algas see projektide esitamisega. Võtsin presentatsioonist viimast, nautisin tähelepanu ja tahtsin kõikidele bulkidele silmad ette teha. Osaliselt see õnnestus.

Reedel korraldasin koolis filmiöö. Linateosed olid PÖFF’lt, ja  minu paremik neist. Üritus päädis sellist tähelepanu, et peaks kindlasti kordama. Algselt võttis osa 10 inimest, kuid eks see algus olegi säärane... esmapilgul mõttetu, küll mu filmifest veel areneb.

Lõpuks jõudis see moment kätte, mis ütles: „Gendri, aeg teele asuda.“ Nüüd ma siis istun siin, 60 kilomeetrit Eestile lähemal, kuid ees oleva tee kõrval see 60 kilti on sama, kui võrrelda hiiri vaaladega. Homme olen kodus. Nägudeni!

бизнес-план

Jep. Nagu pealkirigi ütleb, on mul äriidee. Kuna talv tuli sellise hooga peale ning lumi on maas olnud juba mitu nädalat, siis rattaäri on vaikselt kokku kuivama hakanud. Viimase ratta ärisin ühele egiptlasele siis, kui juba sadas esimesi lumekilakaid ning lootust oli neid ikka veel müüa. Lume paksuse suurenemisega lootus kahanes. Lõpuks sain aru, et peab puhkusele minema. Eks siis puhkasin, vaatasin aknast, kuidas lund aina juurde tuleb, ning äkki tuli sähvatus: lumekoristus! Siin selle lumega on ikka selline kebernuss. Inimesed ei saa kodust tööle ega töölt koju. Rattaga sõita on võimatu, sest tänavaid kattev lumi on pedaalideni (mina rattan autode vahel). Eks siis rattasin poodi ning ostsin lumelabida, sain luua peale. Ja nüüd pakun teenust - lumekoristus. Loodan, et seda jätkub vähemalt veebruarikuusse. Kui lumi peaks äkitselt ära sulama, hakkan promoma jälle rattaid. Nii et... mitmekülgsust on.

Aga millal ma üldse midagi siia kirjutasin? Ei mäletagi enam üldse. Vist siis, kui Piuhhina siin käis, panin mingi pildi siia. Milles siis asi? Selles, et suure eufooriaga lendasin blogimaailma sisse, aga päris kiiresti möödus see entusiasm. Lisaks sellele on hullult filme vahitud, seoses PÖHVVga ning jahunud ainult oma filmiblogis. Filmikogused on olnud meeletud, kõigist filmidest pole kirjutanudki veel.

Seda, et neegrid on jälle pead tõstnud siin Aalborgis. Meil oli koolis jõulupidu, kus soode vaheline tasakaal oli nii paigast ära et jube. mingi 1:25le. Arvake ära, keda siis rohkem oli! Jõulupidu oli jube meest jörin ja lällamine. Pooled bulgid hakkasid vist sellel õhtul meeleheitest geiks, seda terveks ööks. Aga mis siis nekudest? Pärast läks pidu siinsel pöörasel peotänaval edasi. Ja see oli neegreid täis. Ma ei tea, kas siia on hiljuti maabunud aafrika räppareid täis immigrantide paat Kameronist või Kongost, või puhkavad neegrid siin jalgu ja ootavad, kuni Põhja Jäämeri jäätub, et siis jalad selga võtta ning Norrasse joosta. Ma ei tea. Aga hullud ahvid on küll. Blondidel beibedel ei ole pääsu nende käest. Üks kõik kui kole või paks see blond on, ahvid võtavad grupiviisiliselt ta ära. Päris raske on ikka siniste silmadega pihv siin olla. Arvake ära, kes jubedalt kadedad olid? Bulgieided muidugi, sest nad ei läinud peale nendele nekkudele. On ikka lollid, raisk!

Kursuselt valiti käputäis tudengeid välja, kes suurelt oma projekte esitama hakkavad. Mina sattusin loterriiga nende esitajate sekka. Põdemiseks ei ole põhjust, mul loogilist mõtlemist ääretult palju ning elan südamerahus. Eelmised kaks nädalat olen õhtuni koolis chillinud oma projektide, jooniste ja dokumentidega. Asjal oli suur kasutegur - projekt sai enneaegselt valmis, kõik PÖFFi filmide jaoks. Super!

KUNSTEN

Joulunjuhlat, kurat küll!

Njööh! Hakkab peale. Jõulumöll on ammuammu alanud juba. Taanis on seda jõulukuse õlut müüdud juba oma 2 nädalat tegelikult. Linn süüdati tuledesse, nüüd juba nädal aega veereb linnas jõulukarusell, avatud on ka jõuluturg. Suurimad kaubanduskeskused on pikemat aega jõulunänni täis. Vahepeal tuli Halloween vahele, siis oli kõik jumala segamini... jõulud ja halloween. Huvitav oleks teada, kui palju inimesi ostis endale jõuludeks kõrvitsanäoga kuuseehteid ning muidu kollikujulisi küünlaid.
Isegi bulgid on meelestatud jõululainetel, tõmmanud endale pähe vilkuvad päkapikumütsid ja trääntsivad sellega ringi. Agne on ka juba jõuludes... ootab vist rohkem kinke ja hirmsat tarbimismöllu, näost näha, et jõulueufooria on teda vallutanud.
Mind on vallutanud okserefleksid... lasen jälle ennast liiga hirmsasti sellest minu ümber toimuvast fucking jõulubullshitist häirida. Kas selleks ei ole liiga vara? No türa küll!

Mida head?

Nojah. Ma tunnen, et traditsiooniks on saanud selline asi, et uuendan blögi pärast nädalavahetusi, sest siis oleks nagu miskit ägedat toimunud. Aga pole juba ammu midagi lisada saand vist. Nädalavahetus on ammu möödas juba.
Mis siis ägedat, nöhh?! Mul oli koolis arenguvestlus. Mina ei tea, mis siin toimub. Koolijuhtkonnalt on antud korraldus õppejõududele ja kursusekordinaatoritele. Korraldus näeb ette hoida võimalikult palju tudengeid ikka koolis, hoitakse kõigi õpingutel laiaslaastus silm peal, et kõik ikka lõpetaks, et väljalangenuid oleks võimalikult vähe. Ma saan aru küll, miks see nii on. EU jagab iga lõpetanud tudengikohta pappi ülikoolile. Ja ega kool vist muust ei elatugi kui tudengitest. Üldiselt tunnen ma end tagasi gümnaasiumis selletõttu, kontroll on peal. Isegi Sultsi koolis ei olnud tegelikult säärast värki. Tuletan meelde, et gümnaasiumisse astudes oli meie klassis 45 (vms) õpilast, aga lõpetas 28 vä? (mu klassiõed võivad mind korrigeerida nüüd; eriti Anja, kellel on faktid peas). Siin on vist see lõpetanute protsent ikka väga kõrge. Noh, eks see kontrollimine annab ka soovitud tulemusi.
Mis siis arenguvestlusel mulle jutustati? Tegelikult suurt midagi. Ma ajasin ilget illi: kui õnnelik ma olen ja kui hästi mul läheb ja kui tore kõik on ja kui vähe ma vajan kõrvalist abi ja palju ma Taanit armastan ja kui palju ma õppejõudisid ikka iidoldan jnejne. Laterdasin ikka hullu teksti kokku, et selle 15 minutiga ei jõudnud kursusekordinaator igatahes oma kavandatud programmiga alustada. Teistele ta joonistas kaste ja kriipsujukusid ning selliseid lollusi. Noh, ma igatahes väga ei seedi seda koguvärki. Ma ei saa isegi loengusse rahuliku südamega hilineda, sest keegi hakkab mulle kuklasse kohe hingama. Ma olen kursusel siin 1 nendest kolmest fossliilist. Võibolla need 18 aastased metsast tulnud bulgid tõesti vajavad seda. Mina jälle tahaks hakata õppejõududele oma algatatud arenguvestlusi pidama, sest paar tegelast tegelikult vajaks seda.
Pidin Christini lennukipeale panema ükspäev. Eriti nõme värk, sest kui vaja ei ole, siis aeg ikka lendab täiega. Aga noh, nüüd siis algab jälle countdown... 999:99:99:99. <= ma tõesti ei tea, millal aeg nulli tiksub.
Nädalavahetusel pidutsesin leeduka ja kamba eestlastega. See tähendab, et leedukas oli törts autsaider ning ta võttis veinilonksu tihedamalt kui teised, kes koguaeg jutustasid. Selline asi viis ka oodatud tulemuseni. Esiteks - leedukas sai kurjaks, et ta ei saanud piisavalt tähelepanu; teiseks - leeduka jalad ei hakanud enam kandma ja ta magas ööklubis end natukene selgemaks. Aga see ei tähenda, et tal jalad kandma hakkasid. Päris jube vaatepilt oli see ikka küll, kui leedupiff käpuli kodupoole roomas läbi okseloikude, läbi poriloikude, läbi süljeloikude. Ääh, ma ei saanud seda asja pikemalt jälgid. Viskasin chicki peaees taksosse, ütlesin ta aadressi ja lõin käega vastu taksokatust, andes sellega märku, et nüüd on minek. Rohkem ma teda nädalavahetusel ei näinud. Kui ta teisipäeval suure hilinemisega kooli jõudis, paistis ta pestud ja kasitud olevat.
Edaspidi hakkan ma toimima igatahes enne väljaminekut sääraselt, et söön kõhu rasvasest ja kolesteroolirikkast toidust ikka kõvasti punni. Eelmisel nädalavahetusel ma tegin nii, hommikul ärgates oli mul nii hea olla... kõht oli veel justkui täis. Pea ka ei valutanud. Ideaalne laupäev võis alata.
Esmaspäeval tuli mulle Piu külla. Ta vist oli oma tehasetööst nii väsinud. Kui ma teda nägin, oli ta justkui kivis, mullaunnikud silmeall ja selg küürus nagu kaamlil. Aga noh, elavdasin teda törts ja lõpuks sain ta isegi rattaselga, linna peale tuuritama.
Bulkidest ka midagi või? Ääh! Bulgistun siin ise vaikselt. Ühel pärastlõunal läks koolis pärast loenguid selliseks bulgitralliks, et mul hakkasid kõrvad sitavett jooksma. Soovin seda uuesti mitte kogeda. Muidu lähen kallale.

Nää, kes see on!

My First Project

 

 

Aknapesijate komando lendas ka peale!

StudentCard

Kondid valutavad

Nagu te juba kõik teate, siis ma kasin ühe armsa vanamuti kodu. Vanamutt elab veel, aga ta pandi täna haiglasse. Väga kahju Ma loodan, et temaga on kõik korras, sest kui ta haiglasse peaks jäämagi, siis on väga halvasti, sest iga kord, kui ma sealt ära tulin, siis suu oli pärast mõnusalt magus Taani maiustustest. Sellest on tõesti raske loobuda. Ta meenutab mulle natukene minu vanaema. Armas mutt. Loodan, et ta paari aasta jooksul veel ära ei sure. Mõtlen, et peaks äkki veel ühe muti sebima, kelle juures tolmuimejaga ämblikuvõrke lõhun. Võiks igal nädalal paar korda kuskil maiustamas käia.
Aga sant pole ainult vanamutt, vaid mina ka. Tegelikult ma ei ole sant, aga kondid küll valutavad. Nimelt sai eile üks sünnipäevapidu maha peetud. Kellel sünnipäev oli? Ühel rumeenia tüdrukul, kellel on kodust kaasa võetud vanaisa tehtud alkoholi... palinca. See jook on killer. Palinca is deadly stuff. See maitses imehästi, kuid selle kangus pidavat olema ~60kraadi. Uskumatu! Sellest on mul jube mälukas ning hommikul pea lõhkus nagu heavymetal. Seda, kuidas koju sain, ma ei teagi. Arvatavasti kukkusin teepeal, sest küljed valutavad ja rattaga on ka midagi valesti. Riided muidu puhtad ning õnneks terved.
Nojah, mis siis veel? Aa. Rumeenia naistel on endiselt see hääleprobleem. No mitte ei tule sealt hammastevahelt mingit kõvemat häält. Kui sõna võtavad, siis väga raske on kuulata, sest hääl on nii õrn ja tasane. Selline piiksumine, et jääb mulje nagu nutumaik on suus, kohe-kohe hakkab nutma. Mul on oma teooria sellest. Rumeenlased on oma naistele madala koha kätte näidanud, hoiavad rusikat nii tugevalt laual, et naised lihtsalt ei julge rääkida. Neil on sellest psühhotrauma. Ning - ma sain sellele kõigele kinnitust. Rääkisin seal rumeenlastega ning nad väitsid, et nii ongi nagu mu teoorias. Noh, kahju. Soovitasin rumeenlannadel kindlasti-kindlasti Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöörduda ning endale rääkimisõigusi Rumeenias nõuda. Samuti soovitasin nõuda kõikide meeste karistamist, sest nad on oma naised nii ära rikkunud. Mul on rumeenia naistest sama kahju kui aborigeenidestki.
Ja Mannika südamerahustuseks hakkas mul jälle vunts kasvama. Super, mis?



Siin üks supermultikas. Soovitan vaadata!

Ylös-alas

See linn on nii mägine. Ükskõik, kus sa oled, on näha mägesid. Ja siin tänavad looklevad nagu mägedes. Päris head trenni saab siin rattaga ikkagi. Teksad on rasked jalga minema. Ma ei julge siin nii kõvasti rattaga pedaali anda, sest kardan teksade purunemist. Karlil muide juba kärisesid. Tema koolitee on mägisem, seega kasvab tema jalaliha kiiremini. Täiesti uskumatu ja üllatusena tuli see mulle, et siin on nii ebatasane pinnas. Anja teab, millest räägin. Nordjyllandi kõige kõrgem tipp asub ka siin, Aalborgis. Ma käisin täna seal otsas Christiniga. Sinna otsa oli ronida täitsa OK, palav hakkas, alla tulla oli palju ägedam. Poole mäepeal alla hakkas külm, sest hoog oli kiire ja õhk on juba külmema poolne.

Aga! Pedal to the Metal!

MEAN MACHINE

Miun ja kõikide teiste jalgrattameeste lugu. Karli naine leidis selle.

Taanis on nii palju lagedat maad. Õudne! Linnapiirist välja saad, algab jube lage maa, puudeta. Jube tuul puhub
ka. Tuul on linnast väljas tugevam kui linnas. Ja silmaga näed täpselt nii kaugele kui silm seletab, mitte kaugemale. Maakera on ümar, ümarust võib märgata juba 30 kilomeetri tagant. Ning... kui see vahemaa oleks näiteks 200 kilomeetrit, siis seletaks silm Göteburgi, Oslot ja ka Ahrust. Aga kui maa-'kera' oleks lapik, siis võiks onokliga ka emale kodus lehvitada.

No prob

Mul on all kaks naabrit: Chick-Denis ja Redneck-John. Denis on rahuliku loomuga, käib nina püsti ja tal on selline nägu peas nagu ülakorrusel elaksid peast-törts-soojad tüübid. Ah, üldiselt ta on rahulik ja sõidab roosa rattaga. John seevastu pole väga rahulik, vaid on peast soe. Selline maamees, arvatavasti on tal hooajatöödele iseloomulik töö ning ta on harva kodus. Aga ta on ikka ehtne munapea, kellel pealagi läigib higist. Ta kirjutab meile postkasti Google Translates inglise keelde tõlgitud kirju. Ta võiks hakata eesti keelde neid kirju tõlkima, saaks veel-veel rohkem nalja! Johnil on üks halb harjumus ka - kuulab muusikat nädalavahetuseti liiga vara. Kui ma ütlen - liiga vara - siis see tähendab väga vara: kella seitsmest. Uskumatu!
Mul läks fotokas katki. Sellest on väga kahju. Lihtsalt lakkas töötamast. Aga... mulle on jäänud mobiil. Sellega olen aegajalt pilte teinud, ilmselgelt tuleb sellega edasi leppida. Praegu on Christin siin oma kahe huipppu-kaameraga ning need tulistavad selliseid kaadreid, et mul on väga raske oma mobiili välja võtta... lihtsalt häbi hakkab. Aga kui aus olla, siis ega mu fotokas väga palju parem ei olnud.
Mis uudiseid siis bulkidest? Väga kurb, aga nad ei ole midagi korraldanud viimasel ajal. Kui jube! Õigemini mul on väga kahju. Täna on reede ning ma välja ka ei lähe, seega ei näe ma neid jälle purjuspeaga vedelemas igalpool.
Aga kuidas rumeenlasi kutsuda? Kui bulgaarlast on hea bulgiks kutsuda, siis mul on väga raske kutsuda kuidagi rumeenlast. Mul on väga tihti vaja neid rumeenlasi kuidagi kutsuda, aga see rumeeeeenlaneeee on nii pikk sõna. Olen sõna 'bulk' kandnud tasapisi agressiivselt üle pigem rumeenlastele ja selles kontekstis on see halvustav. Bulk bulgaarlase kohta on OK, aga rumeenlase kohta POLE. Selline värk! Bulgid on normaljonks tüübid. Ja see QuasiArtur, kes peaga joppi lennanud oli ning ma ta oma mobiiliga videolindile sain, oli bulk halvas kontekstis. Jah, ta on rumeenlane. 
Põhjus, miks ma pole ammu midagi kirjutanud, on see, et ma ei ole viitsinud ja Christin on siin, kes mu mõtteid ikka sitaks kõvasti segab, et ma ei suuda üldse mõelda tähtsate ning vähemtähtsatele asjadele. Ja õppimisega on praegu ka nii nagu on. Koolis käin, aga koolitükke ei tee, sest koguaeg kulub muudele, lõbusamatele asjadele. Ma olen isegi peatanud jalgratta müügi selleks perioodiks, kui ta siin on. Järgmine nädal näeb ette pingeid. Tuleb pingenädal. Kõik tuleb tasa teha. Tarkus tuleb järgi omandanda ning teenimata kasum tuleb ka topelt ikkagi oma kätte saada. Lisaks sellele lähen ühe vähihaigest vanamuti juurde koristama. Mis ma kuulutasin siin... oma blögas - ükskord ma mõnda vanamutti või vanameest siin hea raha eest pissitama ja kakitama hakkan. Üllatus-üllatus, ma käingi ühe vanamuti juures tema kodu kasimas. Ta on väga vana. Ta on mu vastu hea, pakub mulle saabudes morssi ning kui ma ära lähen, siis annab maiustusi mulle kaasa. Raha annab ka, muidugi.
Koolis on mul praegu huvitav periood. Kangesti tahaks pajatada, aga pean selle edasi lükkama, sest see periood ei ole veel läbi. Aga kas ma muidu teatasin, et meil käisid mingisugused külalisõppejõud loengut andmas. Ja nende õppejõudude hulgas oli eestlasi ka. Ning üks eestlane andis meile loengu sisearhitektuuriteemadel, täpsemalt värvidest. Oeh!!! Ma arvan, et 100 korda lollim Anja ja EvaLiis kokku oleksid võimelised parema loengu maha pidama, kui see Eesti tüüp. Mitte, et ma arvaks, et Anja ja EvaLiis lollid oleksid. Vastupidi, nad on supertargad, aga jagada nende tarkus sajaga, siis vastus on lollid sisearhitektid. Aga Anja - sa õppisid ju ka sisearhitektuuri, eks? Mul oli veits häbi. Lätlane vahtis mind selliste evileye silmadega, et ma tegin näo nagu ma ei näinud tema pilku. Mitte, et lätlane teeks eestlaste üle nalja niigi hästi vähe. Mul on tema sünnipäev veel liiga hästi meeles, kus ainukese eestlasena pidin ellujääma lätlaste kamba keskel. See Eesti tüübi loeng oli täiesti mõttetu ebaloogilise ülesehitusega, nii huvitav asi kanti edasi nii-nii igavalt. Loengut alustas 35 tudengit, aga nendest lõpuni suutis passida võibolla 15. Õudne! Mina olin seal selleks, et mul nagunii midagi paremat teha poleks olnud. Muide, see tüüp tuli Mainorist. Ja ma arvan, et Mainor on ülimõttetu kool. Kes seal õppida tahavad? Kes seal veel õpetada tahavad? Mõistagi arvan ma üldse asjadest mõnikord liiga palju, vahest vastupidi - liiga vähe.
Mida veel? Mul ei ole vuntsi enam. Oii, ma olin oma vuntsi üle nii uhke. Aga nüüd näen välja jälle nagu 15, sest mu naisele ei meeldi mu vunts. Ok, panin üle veits - 16-aastane näen välja. Ei noh, norm. Pole viga. Ega vunts kasvab tagasi.
Sittade ilmadega olen nii hirmsasti ära harjunud, et enam ei koti üldse, mis seal õues toimub: on hirmus udu, sajab vihma või paistab päike... üldse ei koti. Ilm võib 1 minuti sees nii kategooriliselt mitu korda muutuda, et jube. Aga jah - täna oli kaunis ilm peaaegu terve päev.

Kui Christinist pilti tehakse, peab ta alati mingisuguseid nägusid tegema... ALATI!

 Minu ehitatud majamakett on see torn leegitseva katusega. Pühendasin selle lätlasele.

 Me ikka laseme käel koguaeg igasuguseid ideid paberil väljendada. See on minu stend.

Mina näen lätlastes kuuevarbaga hokimängijaid. Siin on üks minu nägemus visandatud paberile.