Ma enam absoluudselt ei mäleta, millal mul viimati nohu oli, kuid see praegune on üks tüütumaid. Kaks korda minutis nuusata on tuju alla viiv. Nina jookseb tatti verega pooleks nagu kevadine sulavesi, seda juba mitmendat päeva. Tahan väga, et läheks juba üle. Aitab küll sellest löristamisest.AIDSi haige tunne on peal.
Organism on kergelt nõrk hetkel nagunii, sest magamata öid on olnud seoses projektide hindamisega. Aja väiksuse pärast vara kooli ja hilja koju... selline on olnud viimane nädalaega. Õnneks sai see eile kõik läbi ning hindamiskomisjoni tagasiside oli positiivne. Tähendab, hea töö minu ning minu grupi poolt.
Meil oli nädal tagasi järjekordne filmiõhtu. Minu kursuselt ilmus kohale 4, mis on isegi päris kõva saavutus, arvestades seda, et bulgid on mega igavad. Aga üldiselt oli viimane kogunemine vaatajate poolest rekordiline. Rahvast tuli nii palju kokku, et pidime hõivama suurema audika. Mis filmi me siis vaatasime? Poster on feikarist läbi käinud, kuid seekordseks teemaks oli Serbia. Selle riigi filmidega mõtlesin ma kohale meelitada bulke, kuid nende kohale ilmutamiseks on vaja enamat. Ma ei mõtle seda iialgi välja. Esimesekt filmiks oli A Serbian Film, mis oma jälkusega peletas 1/3 vaatajatest filmi lõpuni audikast välja. Tegelikult oligi see minu poolne kergelt öeldes eksperiment ja ma nautisin inimeste reaktsiooni täiel rinnal, kui kinolinal vägistati imik, seksiti noore poisiga, kuni sellel suust vahtu hakkas purskama, nekrofiiliastseenid olid ka päris hõõvastavad. Teine film seevastu oli Kusturica komöödia Must Kass, Valge Kass. Minu lemmik film. Järgmisel korral tulevad vaatamisele multifilmid, et teha heaks minu perversne eksperiment.
Muide siin oli megailm vahepeal, päike paistis ja sooja oli 20 kraadi. Super lihtsalt.
Siis ühel päeval võtsime pisikese seltskonnaga ette ühe tripi, Arhusesse. Suurlinn, palju rahvast, aga kuradi igav Taani värk siiski, igav. Või teine variant, aega oli liiga vähe, et sinna tegelikult sisse elada. Njah.

No comments:
Post a Comment