Munad ja Reggae

Täna algasin pühad. Igav, jube igav. Kõik kohad on kinni. Ei tea, kas bussijuhtki peatuses inimesi bussi laseb, sest kõik kohad on kinni. Isegi poed, kust peaks nüüd mune ostma, et oleks värvida midagi. Enda munad on kuumast kevadõhust rattaga läbisõitmisest higised ning värv ei hakkaks peale. Kanamunad teatavasti higiseks ei muutu. Tegelikult on kogu kaunis kevadine pühadetsükkel alles ees, seega on vara pead norgu lasta. Peaks Jersey Shore'le minema korvpalli näppima.
Eile passisin terve päeva kohalikus pargis. Vedasin niisama passimise mõttes kohale ka Maarja, kes lihtsalt seltsi pakkus. Plaan oli lebotada, paar õlle juua ning  kuulata lindude siristamist, kuid kohale jõudes avastasime enda eest tohtu rahvamassi, mis aina kasvas ja kasvas. Põõsaste vahelt taamal paistis ka üks lava, kus terve päev lasti Jamaika regilaule rahvamuusika saatel ning ka kohalikud Taani hiphop-artistid ei jätnud juhust kasutamata paotada paar sõna sekka. Tunne oli justkui käiks prepre-Roskilde festival, sest inimesed olid täpselt sellel lainel, matkatoolidel libistati kastide viisi õlut ja tehti manti peale. See võis olla vabalt selle kevade tippsündmus, mis kestis vist terve öö. Veel täna hommikul sõitsin sellest samast pargist rattaga läbi ning mõned üksikud magasid prügivoltide vahel ja prügikatte all. Tarbimisühiskonnale kombeks jääb säärastel üritustepuhkudel maha nii palju pakendeid ja jääke, et kergem oleks sinna prügi juurde tuua ning rajada uus prügila, kui hakata kõike seda läga sealt koristama.
Muide... lõpetuseks ütlen, et ajasin vuntsi ära, sest ühel õhtul hakkas igav, mõtlesin, et teen pulli. Kui nägu on päikese paistel kergelt jumet juurde saand, siis nina alune on valge.