Bulgivisioon

Viimase nädala jooksul pole möödunud päevagi, mil ma vähemalt korra Eurovisioonile mõelnud poleks. Austalt tunnistan, et mul on pigem sooja kui külma selle aastasele üritusele. Mis värk on nagu? Ma ei oska seda öelda. Jumala rahumeeli olen selle mõtte lihtsalt peast läbi lasknud ning ma ei mõista ennast hukka ega mõnita end sisimas sellepärast ühti. Ja nüüd ma pean veel tunnistama, et ega ma Rockefeller Streeti kunagi lõpuni pole kuulanud, küll aga olen nillinud teisi lugusid... eelkõige Balkanimaade esindajaid. Miks? Ma ei tea. Olen vist bulkidele alateadlikult kaasaelamas või hakkan eurovisioonipedestuma. Kui Taani peaks võitma, siis ma loodan väga, et järgmisel aastal ei näe mind seal vikerkaarevärvi lipuga kaamerate ees koos teiste solaariumipruuni blondide poistega kargamas. Mul hakkab juba vastik. Aga kuna ma sellest Euroopa päevade järgsest suursündmusest nii palju mõtlen ja vägavägaväga kergelt vaimustuses olen, siis peaks seda kindlasti ka sellel aastal koos Mart Juure ja Kivirähuga, rohke viina ja mõningate bulkidega kooli suurelt ekraanilt vähemasti finaali otsast lõpuni vaatama. Viitsiks ma vaid orgunnida seda, aga ma ei viitsi ju. Poogen. Unustan ära!