Tuumasõja järgne uimaste zombide ringiuitamine.

Kuulan küsimusi ja vastan nendele pärast vidjo läbi vaatamist.

Monster Truck Explosion Super Extreme Show

Ühel ilusal päeval tekkisid üle Aalborgi peamagistraalide äärde reklaamplakatid, mille sõnum anti pildiliselt ja väikese tekstilisandiga edasi üsna arusaadavalt. Sõnum on lihtne - Aalborgi tuleb hirmsamat sorti Monstertruck Show. Läksime Karli ja Olješaga tšekkima seda värki siis. Kuna tegemist on siiski Taaniga, siin on teatavasti kõik mastaabid korralikult peale keeratud (kõik on uhkem, suurem, kallim, vingem jne), siis arvasin olevat staadionimõõtmetes areenal väga palju hirmsat kummitossu, mootoriõli ja bensiini haisu, palju kära ja müra, mootori kiunimist, plahvatusi, autode plekimölkimise häält ja kõike muud säärast, mis selle mehise meelelahtuse juurde käib. Kohale jõudes avastasime enda eest supermarketi parkla ühes nurgas väikese eraldatud ala. Sealne show oli justkui nohikute raadioteel juhitavate autode võistlus või 5-aastase väikese poisi autodega mängimine vaibal. Olješal oli sellest sitast ja mõttetusest kopp nii ees, et me olime sunnitud ikkagi sealt kohe lahkuma, sest näost oli näha, et kohe-kohe oleks muutunud ta verbaalselt väga-väga agressiivseks.

Time Slow Down / Nostalgitseme veits

Kuulge, aeg on väga kiiresti lennanud. Kuidas teil läheb, sõbrad? (vastake palun :D )
Ma pole nagu õieti sissegi elanud, aga kolmveerand aastat on juba Taanis elatud ajast möödas. Ettemõeldes tundub aasta pikk aeg, aga järelemõeldes ei tundugi väga pikk. See tajuvääratus ongi vist normaalne. Aa ma tean. See tuleb võibolla ka sellest, et vaatasin sitta kanti filme. Siis vast läheb ka aeg kiiremini või. Aga kuulge, ärge mind seal siiski ära unustage. Viibin veel siin rohkem kui järgmised tosin kuud... vähemalt. Aga õnneks on situatsioon kordi kergem minuga kui Marikaga. Marika andis end täiesti ära.
Minu tudengi elu on olnud siin suhteliselt tavalise tudengi elu; ainult selle vahega, et paljaste makaronidele lükkan ka kõike head ja paremat lisaks. Siinseks lemmiktoiduks on vaieldamatult jäänud igasugused erinevad pastad, mille valmistamiskulg on väljatöötatud siin oldud aja sees juba päris alguses ning on püsinud muutumatuna vähemalt 7 kuud. Kuna mu valmistatud pastad (eelkõige tuunikala- kui ka salaami-seenepasta) on sedavõrd maitsvad, siis viimasel kahel-kolmel kuul polegi ma muud endale teinud. Valetan! Olen. Kartuliputru olen ka mitmeid kordi alla kugistanud. Üldiselt pole ma kartulit, riisi, couscousi ja muud säärast toitvat ostnud juba päris pikka aega. Kuidas see mu tervist mõjutada võiks? Ma arvan, et mis see kartul on mingi mitte-just-väga tervislik, couscous seevastu on väga mõnus. Aga jah, pugu on kenast täis, sellepärast ei saa kurta.
Kui juba nii avameelselt söögist räägin, siis joogiga on teised teemad. Ma joon vett, õlut, veini või viina. Mahlapakke ma ei viitsi koju vedada, kohvistki loobusin juba paar kuud tagasi endale arusaamatul põhjustel. Vist sellest, et siin see kaks korda kallim kui oli Eestis vanarahaajal. Kuid ma jõin seda nagu elevant, seega hea, et enam ei joo. Õluga on nii, et talvel vahest ostsin endale mingisuguse odava pilku, mingi täiesti mõttetu kusese õlle, mille liitrihindki on odavam kui puhtal pudeliveel. Aga seda sai sügisel ja talvel vahest joodud; nädala sees üliharva, väljaminnes ülipalju; kuid kui nüüd viimastel kuudel ilmad mõnusad soojad olnud on, siis on seda ikka märksa rohkem kulunud. Märgatavalt rohkem. Kuid ma olen kindel, et see tulenes soojade ilmade mingisugusest platseebost, et "sa kindlasti pead ostma poest 2 odavat pilkut ja siis pärast veel 2". No mis seal ikka. See pani mind igatahes mõtlema sellele, et vist peaks veits tagasi tõmbama selle õlleostlemisega. Polegi nüüd joondki seda lödide taanlaste jooki enam. Varem, kui peole läksin, ostsin ikka õlle. Vahel oli periood, kus ostsin alati välja minnes mingi superodava veini. Kuid neid peavalusid ma lõpuks enam välja ei kannatanud, mis see vein mulle tekitas, ja odava veini joomisest olen 100% loobunud. Mind ei saa enam kutsuda odava veini spetsialistiks. Kevadel soojade ilmade kiustele vaatamata olen ma hakanud hoopis viina ostma, mis on igati õige asi. Pole neid julmasid pohmelle, mõnus väike pitsitamine, mis alati lõppeb ikka heas tujus, kärtsu-mürtsuga, võimsa lõpuga. Hommikul on aga sedavõrd hea olla, et võiks rattaga isegi Nibes ära käia. Vot nii harjumatu on see vägev jook. See on siin tegelikult küllaltki odav, seega mõistlik juua. Vahest olen ühte viina joonud mitu nädalavahetust. Odav kokkuhoid.Varsti tuleb mu sünnipäev, siis plaanin kindlasti viina jälle juua :)
Kuid üldiselt on nii, et ega mulle mingeid lolle harjumusi külge jäänud ei ole. Vähemalt endale mulle tundub nii. Ma siin hakkasin üldse mõtlema, mis ma siin nüüd teinud olen, mida omanud olen. Mingisugune umbes statistika või umbes midagi sarnast.

• Ennem rääkisime viinast. No viinapudeleid olen üksi või siis väikse seltskonnaga kokku ära joonud vist raudselt alla kümne, kuid vähemalt 6. Sellesmõttes, et alles uus jook on see. Õlut ja veini pole võimalik kalkuleerida.
• Olen siin ära kaotanud kolm mütsi, see juures juurde ostnud ka 3. Praegu on mul aga kaks mütsi. Lisaks mütsidele on kaotsi läinud kolm paari kindaid ja kaks salli. Sellesmõttes on need talved ikka rõvedad küll. Alati juhtuvad need asjad kaduma.
• Mult on varastatud vähemalt kaks jalgratast, kuid ka mulle mõistmatul põhjusel on lisaks varastatud ratastele kaotsi läinud veel kolm. A need kolm ei omanud väärtust. Ise olen ära visanud kolm ratast.
• Üldse on mul olnud rattaid, millega ise mingil perioodil regulaarselt sõitsin, millega igapäeva toimetusi tegin, mingi umbes olnud 17. See juures olen iga rattaga sõitnud rohkem kui nädala, kuid kuna kõik rattad on müügiks, siis ka sellepärast endale uue persealla võtnud. Lemmikratast pole tekkinud, mu lemmik on raha. Lemmikut ratast arvatavasti ei teki kaa.
• Arvuti akulaadijaid on mul kolm, kuid kaks neist on katki. See on üks kõige häirivamaid probleeme, kui ei saa kasutada arvutit, sest uus originaal akulaadija maksab Bilkas 499dkr ja piraatlusega taanlased ei tegele üldse. Uue tellimine võtaks nädala. Siiani olen hirmsatmoodi feikkinud oma kurbasid silmasid ning IT-mehe käest uue saanud... lubaduse peale, et toon tagasi, kui endale oma saan. Kaua selline feikimine kesta ei saa. Elu näitab, et neid laadijaid kulub veelgi. 
• Olen ostnud siin olles ühe suitsupaki ning kaks suitsupakki ostsin kahasse. Ma ei suitseta, aga tegelikult suitsetan sedavõrd vähe, et kui keegi suitsu teeb, siis tihti juhtub, et küsin endalegi ühe. Nikotiininälg on sellesmõttes täiesti olemas.
• Raha on kulunud vaid kahe paki kantosside peale. Mitte, et ma siin üldse keppi ei teeks või et minust on saanud potensiaalne viirusekandja, vaid piffid on nii hästi ettevalmistatud ja varustatud, et ma olen enda omad kenasti alles hoidnud. Bulgiga pole ma veel suguühet loonud.
• Filmidest ei ole ma saanud üle ega ümber. Seda praktiliselt juba teisest või kolmandast õhtust alates. Siis sähvatus mõte, et võiks filme siis juba blogima hakata. Alates septembrikuust kuni tänase päevani on blogipostitusi kuhjunud filmiblogi andmete järgi 234. Seal on mõned muidupostitused, kuid point on see, et häid filme tuli koguaeg peale ja raske oli neid vaatamata jätta. Kerge sõltuvus tekkis. Kuid ilusate ilmadega seoses on mul filmivaatamine eriti vajaka jäänud. Mul on kõvaketas filme täis, kuid pole tahtmist midagi käima panna. See tuletab mulle meelde, et ühest filmist on ka blogimata, mis tuleb nüüd lähipäevil kindlasti ära teha.
• Olen jalas ära kulutanud 2 paari sokke, kuid juurde tekkis 4. Sõidan nagunii koguaeg rattaga, seega on käimist vähe.

Okay kuulge, ma enam ei viitsi pingutada ega mõelda. Tüdinesin sellest postitusest juba ise ära, sellest ka säärane äkiline lõpp sellele. Olge lahedad siis! Eks? Pilte ei pane, pole teind.

Bulgivisioon

Viimase nädala jooksul pole möödunud päevagi, mil ma vähemalt korra Eurovisioonile mõelnud poleks. Austalt tunnistan, et mul on pigem sooja kui külma selle aastasele üritusele. Mis värk on nagu? Ma ei oska seda öelda. Jumala rahumeeli olen selle mõtte lihtsalt peast läbi lasknud ning ma ei mõista ennast hukka ega mõnita end sisimas sellepärast ühti. Ja nüüd ma pean veel tunnistama, et ega ma Rockefeller Streeti kunagi lõpuni pole kuulanud, küll aga olen nillinud teisi lugusid... eelkõige Balkanimaade esindajaid. Miks? Ma ei tea. Olen vist bulkidele alateadlikult kaasaelamas või hakkan eurovisioonipedestuma. Kui Taani peaks võitma, siis ma loodan väga, et järgmisel aastal ei näe mind seal vikerkaarevärvi lipuga kaamerate ees koos teiste solaariumipruuni blondide poistega kargamas. Mul hakkab juba vastik. Aga kuna ma sellest Euroopa päevade järgsest suursündmusest nii palju mõtlen ja vägavägaväga kergelt vaimustuses olen, siis peaks seda kindlasti ka sellel aastal koos Mart Juure ja Kivirähuga, rohke viina ja mõningate bulkidega kooli suurelt ekraanilt vähemasti finaali otsast lõpuni vaatama. Viitsiks ma vaid orgunnida seda, aga ma ei viitsi ju. Poogen. Unustan ära!

Vodbaque

Kui päike paistab, siis mingisuguse keerulise valemi läbi, millele oskavad lahendusi välja pakkuda vaid "Hallo Kosmose" osad saatekülalised pendlitega, on nädalad aina lühemad ja lühemad. Või siis kiiremad. Alles oli nädalavahetus, kui nädalavahetus uuesti kätte jõudis. Alles pingutasid ajurakke, mida vabadel päevadel ette võtta, kui jälle peab alustama ajuragistamisega. Kui nii jätkub, tuleb hakata plaane punuma iga kahe nädala tagant.
Igatahes eelmisel reedel tuli ära selline mõnus, nimelt esimene kevadgrill. Grillile panime kõike mõnusat, mõistagi jäi seda kõike mõnusat väheks. Grillikõrvale jõime viina, mis ketšupise vorsti kõrvale sobis imehästi. Õhtu kulmineerus jänesepüünise valmistamisega ning vikipeediast jänese lemmiksnäki valmistamisõpetuse päheõppimisega. Jänesele meeldivad igasugused sahariidid, mille me hiljem ka püünisesse paigutasime. Kuid millest tol hetkel vajaka jäi, olid jänsed ise. Saak jäi tabamata, kuid järgmisel sedapuhku korraldusel juba oskame jänest tabada, loodetavasti saame selle ka kätte.
Emade päev oli eile? Mis te emale andsite? Ma saatsin mõned kaardid laiali. Käed jäävad lühikeseks, et lilli üle anda. 

Päike kütab

Kui arvata välja lindude kriisked ligi 20 tunni vältel ning öösel jubedalt häiriv rolleriga postiljon, siis aken lahti on jube mõnus magada. Tuba mattub värske kevadise õhuga peadselt, kui olen akna avanud, ning hommikune värske õhk toas on lihtsalt super. Kevad on Olbosse jõudnud erakordselt vara. Võibolla Olbole normaalsel ajal, aga minu jaoks vara. Olen juba ammu ära unustanud üleriided ning mustaks kantud lühkareidki olen juba pestnud. Päike sirab taevas nagu sajavatine lambipirn ennevanasti. Seda võiks ka põhjuseks tuua, miks ma pole juba ammu (munadepühast saadik) mitte sittagi siia kirja saanud. Filme pole ka vaadanud Ma pole arvuti lähedalgi olnud, rääkimata siis kodust. Ilmad on sedavõrd soojad, et kaalusin isegi varjanti kohalikus puhta veega karjääris ujuma minna. Karjääri ääres päikese käes lebotamas käisin, mõned tännid sulistasid ka vees, kuid pidasin targemaks natuekne veel selle kiire asjaga oodata. Seevastu oleme mõnel päeva ikka ja jälle Jersey Shore'lt läbi astunud, neegritega korvpalli mänginud. Samuti on lätlaste ülikiire mõttegenereerimine toonud siia uue tegevuse: võrkpall. Liiva sees on ütlemata tore võrkpalli mängida, saab vabalt pehmel liival karata, aga siiski on põlved katki.
Et ikka soojad ilmad asjaette läheksid, siis võtsime Karliga ette kerge rattaretke kõrvallinna, Nibesse. Andsime kenasti talda linna poole, kohale jõudes avastasime, et seal on parasjagu käimas Tour de France'i sarnane rattaüritus, mida me ka natukeseks passima jäime, pärast võistlusrada mööda kodupoole sättisime. Millegi pärast inimesed mööda sõites aplodeerisid meile, kuigi me ei võistelnud. Kuidas küll me nad ära petsime. Aga kokkuvõttes on väikesed teed kenad ja siledad, kus mööda on autode vähesuse tõttu lausa lust sõita. Kokku tuli ära kahe-poole tunni jooksul 52 kiltsa. Pole paha! Järgmiseks tuleb sõita Halsi, see võib olla isegi huvitavam tripp. Tervitused Piule!

Teel Nibesse

Jersey Shore'i taanlastest punnitajad. Marokolasi ei pildistanud.

Jersey Shore eemalt

Selliseks kujunesid minu ja Keidi munad.

Nii roheline siin ongi.