Pidu Bulkidega

Täna oli esimene koolipäev jälle üle pika aja, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin näidata mõnda pilti sotsiaalelust bulkidega. Lihtsalt... niisama.

 Paistab, et kink meeldis.

Vampiirid koos.

Heist vol2

Mäletate, kui me prügimäel käisin ja igast sitta koju tassisime. Täna sattusim ma veits teistsugusesse kohta. Nimelt siin käib koguaeg üks pidev kinnisvara arendamine ja ehitus. Linna keskel on üks suur auk, mida täis ehitatakse. Aga august ei piisa kõikidele ehitistele, siis lõigatakse kõrvalt maad juurde. Nii on augu ümber päris palju mahajäetud maju, millest buldooser lähiajal üle või läbi sõitma peaks. Nöh, eks siis ma seal majades kondamas käisingi. Inimesed olid lahkunud nendest majadest jättes sinna mööblit, lauanõusid, tööriistasid, sellist tavalist majapidamisstuffi. Kurat, aga pimedaks läks ja väga ei näinud seal enam midagi. Vaatamata sellele oli saak märkimisväärselt normaalne.

 Leeduchick on vaimustuses kantrist!

Veel üks ära kärvanud roller.

 See oli see pleiss, apokalüptile maastik.

Elamise Kunst

Cjäuu-mjäuu kõigile!
Vaheaeg saab läbi mul nüüd selle nädalavahetusega. Üheltpoolt kahju, sest läksin magama ikkagi päris hilja, ärkasin keskpäeviti. Nüüd tuleb asjad jälle kontrollialla seada. Elamisekontroll.
Filmiõhtu korraldasin paar nädalat tagasi. Teemaks oli narc. Vaatasime depressiivset Enter the Voidi ja väga kurva lõpuga Blow. Rahvast palju polnud, kuid lahe oli siiski.

Sellel nädalal oli miskisugune siinsete eestlaste kokkusaamine. Üldiselt kipuvad säärased üritused natukene friigid olema, aga ma uudishimustsiiski läksin sinna kohale. Uudishimu mul rahuldatud ei saanud, aga täis jäin küll. Ja Agne leidis ennast ka sellelt ürituselt, seega eestlastele mõeldud õhtul pidid eestlased inglise keeles rääkima, et ta ka aru saaks. Agne on pärit meie vennasvabariigist: Leedumaalt.
Sellelt eestlaste ürituselt pidin varem ära minema ühele süntarile. Seal oli palju pizzat, kvaliteetset kanget alkoholi ja pärs äge istumine. Kinkisin sünnipäevalapsele sekspesu. Tegin sellest poes pilti. Praegu on siinsetes poodides räiged allahindlused ja ma maksin selle eest täiesti mõttetut raha. Peast käis mõte läbi, et ehk peaks kõikidele oma sõbrantsidele saatma sekspesu siit. Mis arvate, sõbrannad? Hullud allahindlused on siin ikka.
Kuna sünnipäev sai oodatust kiiremini läbi ning eestlased polnud end veel koju sättinud, siis otsustasin taasliituda. Äge oli.

Lugesin ükspäev oma rattad kokku. Ai! Neid on palju. Plaan on hetkeseisuga säärane, et otsin mingisuguse kuuri, panen sildi ka üles. Kuuri paigutan aga bulgi. Bulk siis vaikselt putitab rattaid, süüa annan talle, ketiga jalutama ja värsket õhku hingama lasen siis, kui rattad korras on. Kodustan bulgi orjaks ja hakkan kasu lõikama. Neid bulke on siin nii palju. Ma ei imesta, kui mõni taanlane müüb bulke, eskimoid ja marokolasi orjadeks. Ma ostma ei hakka, püüan ise tänavalt.

Vanaproua, kelle kodu ma kasimas käin, on haiglasse sattunud. Tal on ikka olukord nii perses, et jään sellest koristustööst üldse ilma. Seda ma küll ei tahaks. See tähendaks minu jaoks lõppu klaasitäis morsile, präänikutele ja muule magusale. Ma loodan, et ta ikka naaseb.

Mis siis veel toimunud on? Aa. Slovakk on kadunud. Keegi ei tea, kus ta on. Pole juba üle nädala aja kodus käinud, auto on ka maja eest kadunud. Kui nüüd ta jääbki kadunuks, siis ma võtan ta voodi endale, queensize bed. Ikeast, maksis 200€uri.
Ja täiesti õudne lugu oleks küll, kui ta tagasi ei tule, sest me peame tema eest hakkama üüri maksma. No, uut tegelast on ka siis vaja jälle otsida. Oeh! Kui ta kadunuks nüüd jäi, siis jääb temast väga palju väärtuslikku kraami maha. Ja powerball on kõige väärtuslikum asi.

Siis üks uudis on veel. Meile asub sisse uus korterikaaslane, poolakas Marika. Ta on poolenisti vietnamlanna.
Meil käis tühjaks saavat tuba vaatamas mitmeid kandidaate. Sellest lollakast bulgist te juba teate. Helistasin talle ja ütlesin, et on imelik ning otsustasime kellegi teise kasuks. Siis käis ka ühe lätanna austraallasest sõbranna, mitte midagi erilist. Üks tsehhibeibe käis vaatamas, Mehis tahtis teda siia. Ma ütlesin, et ta on räpane beibe. Oleks olnud küll vist. Siis... helistas üks inglise keelt väga raskelt kõnelev poiss. Tuli kohale ja üllatusüllatus... hiinlane. Nägi välja nagu hiina kütt, kaevur või mingisugune metsatööline oma igava halliroheka riietusega. Aga Marika jäi. Tundus neist kõigist kõige asjalikum, ta on võimeline hoidma kodu korras ja rahulik on ta ka. Kui oleks selle bulgi võtnud, siis rumeenia klubimuusikale antaks sellist kuuma, et viisiketast peaks vahepeal jahutama.

Vot säärased lood... kindlasti on igast asju veel juhtunud, aga ma ei mäleta. Vaadake kindlasti seda powerball'i vidjo, see on naljakas!
Ja Elamise Kunst on lahe raadiosaade!

Lihtsalt mingi selline auk ongi siin keset linna.

 Lampi on mingi roller kraavis. Huvitav, kas see töötab?

Kuulge kõik, kes te semulas olete. Hakkan iga kord oksele, kui keegi jälle "oma" albumi kaane üles paneb ning hakkan ka oksele, kui keegi postitab seda, mida ta googli järgi oskab, aga tegelikult ei oska midagi. Väikestviisi kibedaks muutun...
Viimasel ajal on siis olnud säärane värk, et meie kodu on hakanud lehekuulutuse peale külastama potensiaalsed uued korterinaabrid, sest Karli kolib Aalborgist minema, Norresundbysse. Edu talle! Mõned on alt ära hüpanud, mõned on helistanud, lubanud läbi astuda, aga tegelikult on siiski üle lasknud. Aga eile käis asja uurimas üks eriline tegelane, rumeenlane, magistriõpilane, tõeline bulkide-bulk, kahtlane tegelane. Ok! Vaatas üle, tahab kindlasti sisse kolida, kuigi tuba vabaneb alles 15. veeburar. Nüüd helistab ,käib mulle pinda terve pärastlõuna. Esmalt tahtis juba mööbli kohale vedada, ma ei lubanud; siis helistas pärast uuest, hakkas hämama: "let's hang out tonight", ma mõtlesin" issand jumal, jäta rahule"; siis helistas jälle: "hei, I would be there about in 10 minutes", mind ennast pole koduski. Igatahes... ma ei tea, mis tegelasega ma ennast sidunud olen, aga ma tahan temast lahti saada nüüd. Persse küll.

FAIL telefoniga, lihaga ja vaikne laupäev.

On laupäev, mina olen tagasi oma laupäevases rutiinis. Tavaline laupäev on säärane: teen silmad lahti ja paitan oma pead, sest pohmell on; suurem osa päevast veedan raamatukogus, sest see on ainuke koht, kus saab filme tõmmata, üldjuhul tõmban terve nädala koguse filme endale, ooteaega kasutan õppimiseks, lugemiseks, niisama raamatukogu armsas ja rahustavas atmosfääris uimamiseks; pärast õhtul ehk jääb aega üle isegi flaikusid jagada (nö töö tegemisele), aga vahest on pohmelli tõttu väsimus nii suureks kasvanud, et jään varakult magama.
Rääkides falikudest, siis eelmisel laupäeval võtsin endale säärase tegevuse ette. Katsin flaieritega oma tubli 250 majapidamist. Aga no DAMN! Avastasin nädala keskel, et mu Taani telefoni number on ära kustutatud, sest ma ei ole sinna raha peale pannud pikka aega, mis tähendabm, et ma pean endale uue numbri saama. Ja vana number jäi flaikudele, kahjuks mind kätte sellelt enam ei saa. FAIL!
Nädalakeskel hakkas korterikaaslane Mehis poodi minema, andsin talle raha kaasa, et ostaks mulle liha. Sellist mõnusat lihatükki tahtsin, nagu steik, mille praen mõlemalt poolt pannil ära, seejärel viskan veel ahju krõbisema mõneks ajaks. Saaks ääretult maitsva liha. Kuid kui Mehis tagasi jõudis, viskas ta mulle sülle mingi eriti nilbes pakendis külmutatud hülge ribiga sarnaneva OKSEKÖDi, mis tegelikult oli veiseribi. FAIL!
Aga... lihast sai tegelikult asja. Kontsulteerides köögitarkadega ning otsides retsepte toidublogidest tegin sellest ribist päris asjaliku ahjuprae endale. Valmistasin tšilli-küüslaugu-sibula-seene marinaadi, pistsin ribid ööpäevaks sinna sisse ja pärast ahjust tuli välja hästi lõhnav, visuaalselt kaunis käntsakas ribi. Sellega ma parandasin feili ära.
Eile, reedel sai enamvähem lõplikult valmis minu grupiprojekt, mis on veel vaja esitamiseks kenasti kokku panna, teha väike kokkuvõte, kiire ülevaade ning teisipäeval tuleb panna valmis suureks presentatsiooniks.
Sellega saab minu esimene semester Taanis läbi. Eksameidmul pole.
Kuna koolitöö on enamvähem lõppenud, lubasin väikest chilli endale kohalikus suitsuses ja räpases baaris... ligilähedal levikale, kus mängib üldiselt klassikaline rokk ning baaritöötaja Martin mängib ilgelt suurt sõpra, hoolitsedes nii selle eest, et ma ikka sinna tagasi satuks... ikka ja jälle seal raha raiskaks. Lahe koht, lahedad inimesed. Bulgid ja moslemid sinna teed leidnud pole. Mõistagi on see ainult hea!
Eile õhtul sain osa siiani kõige kohutavamast Taani ilmastikuoludest. Ladinal sadas vihma, lund ja rahet, kõike samaaegselt. Õudne värk. Rattaga linna jõudes väänasin sokke, pükse, kindaid ja tenniseid nagu mingeid sitast läbi vettinud põrandalappe. Jube! Aga noh, nüüd on see möödas ning see heidutas vaid tollel hetkel, kui säärases ilmakeerises sees olin.
Vot nii.

Sellised on siin prügikastid ainult tehnikale.

Lock, stock and Two Smoking... Bikes

Nüüd, kus olen jälle rattaselga saanud, enam jala käia ei tahagi. Tallinnas olles sai mul lumest selline kopp ette, et hakka või leegiheitjaga ringi käima ja enda eest lund sulatama. Ah, tegelikult ma ei olnud üldse närvis. Mõistan, et see on jumala paratamatus, Läänemeri on soe ja aurab, see tekitab sademeid ning no mis sa ikka teed... hõbenitraadiga ei hakka ju keegi lumepilvi pommitama, eriti veel masuajal. Aa. Sorry - masu on läbi!
Aga tahan veel seda öelda, et rattaga on väga hea sõita ja kõndides tunnen ma ennast väga ebaturvaliselt. Selline tunne on peal, et eskimo koos marokolasega tulevad selja tagant ja saavad mu kätte. Seda ma küll ei tahaks.
Aga... kus ma siis kõndisin, et ma nii ebaturvaliselt hakkasin ennast tundma. Esimene laks oli see, kui jõudsin lõppudelõpuks Aalborgi rongiga, raudtee jaamast oma ratast otsima hakkasin. Ratta muidugi leidsin, kenasti lukus oli ka, aga no kurat küll - lukuvõti läks pooleks ja lukk ei tulnud enam lahti. No... mis ma nüüd teen? Lähen saega raudtee jaama tagasi lukku saagima või? Ei noh tore küll. Kas parem oleks päeval või öösel? Päeval oleks halb - palju pilke, aga öösel oleks see tegevus jube kahtlane. Ah, ma ei tea.
Siis ühe korra kõndisin veel. Teatavasti on meil rattaid sitaks, ega ma jalameheks ei jäänud. Mul oli üks säärane lukk ka, millel polegi võtit, aga oli koguaeg lahti. Kasutasin seda siis, kui vaja kiiresti korraks ratas valveta jätta. Panin luku ratta külge sääraselt, et selle võtmeta lahti sai. See tähendab, et ma tegelt ei pannudki seda kinni. Noh, läksin siis teise rattaga täna kooli ja...  klõps, panin selle lukku lukuga, millel pole võtit. Oii pekki! Väga ebaturvaline tunne hakkas kohe, kuigi ma ei olnud veel koju minema hakanudki. Kui rattaid kätte ei saa, siis bulli pärast panen need volbri ööl põlema. Seal samas põletan maani, kuhu ma need jätsin. Vihane olen enda peale!
Aga... Ciao Marika. Vaata pilti siin samas, all. Mul on nüüd su aadress! :)

Russid, kolesteroolitaseme tõus ja Litsi Monika

Kes seda enam mäletab, kaua sellest aega möödas on, kui veel midagi siia trükkisin. Kallis blogi: ära pahanda, palun!
Minu viimane "taaniseiklus" oli Black'n Pink'n White Movie Night. Lätlased olid selle õhtu peale elevil juba 3 päeva varem. Ostsid kokteilimaterjali ja popcorni kokku.
Samaelevil oli rumeenlane, bulk ja vähemal määral Karli. Mina olin pöördes sellest hetkest alates, kui selle välja kuulutasin.
Kahe filmi ajal jõin ära paar õlle ja paar pudelit veini. Rumal harjumus end istudes filmi vaadates purju juua, seetõttu teise filmi lõppu ma kahjuks ei mäletagi. Kuna olin filme ennem näinud, siis väga kurb ma ei olegi.
Minu viimane nädalavahetus Taanis ei lõppenud filmiõhtuga, vaid ühe ühika keldripeoga. Ühikaid on Olbos [Aalborg] väga palju, paisatud üle linna, ja linna ääres samuti. Huvitav ja lahe on see, et ühikates pole nii öelda komandanti või seda jobit mutti selles valvelaua putkas kuulikindlat klaasi uduseks hingamas. Aga selleasemel on seal hoopis säärased ruumid, mis on üldkasutatavad, kus on piljardilauad, väga tihti on ühikates ka oma baar. Mis te arvate, palju neid bulke sinna veel koolipäeva hommikul jooma on jäänud? Juttudejärgi leiavad need baarid laialdast kasutust ka hommikuti.
Niisiis! Mina ja lätlased läksime ka ühte ühikasse läbutsema, kus saime kokku juba tuttavate bulkidega. Noh mis siin tegelt pikalt jahuda. Läbu-mis-läbu ja bulkidega sai naljamõttes ka rahmeldatud (silm sinine). Aga see kõik oli nali, mis juhtus üle kolme nädala tagasi.
Kui see õhtu lõppes, võtsin jalad selga ja tõmbasin Eesti poole minema. Piiale juba tuttav teekond... hommikul vara rattaga bussijaama, ratas lukku ning bussiga Frederikshavnisse, edasi kulgesin ligemale 4 tundi praamiga üle Taani väinade Göteburgi, kus jäin 2 mintsa rongile hiljaks. Paanikat polnud, kasutasin järgmise rongi ooteaega linnaga tutvumiseks. Ilus linn, palju poode, lahedad inimesed, normaalsel hulgal immigrante. Normaalsel hulgal: see tähemdab vähemal määral. Soov oleks seal kunagi pikemalt aega veeta. Rongi sõit Stokki kulges magades; parim, mis juhtuda sai. Stokis läks kiireks. Võiks öelda, et seal läks väga kiireks. Kui Göteburis polnud paanikaks põhjust, siis Stockholmis oli paanikalabor. Paanikajüngrid pea- ja seljaajus tegid nii head tööd, et sõites rongijaamast metrooga Värthähämni (noh, see Stocholm-Tallinn reisiterminal) ei saanud ka paigal seista. Jooksin metroorongis edasitagasi, arvates, et nii jõuab kiiremini.
Kui lõpuks kruiisikassasse jõudsin, siis süda puperdas, veremaitse oli suus ja selg märg. Oleksin võinud veel 10 minutit muneda, sest just niipalju oleksin võinud veel muneda.
Laevas oli chill. Olin üksi kajutis, tundsin suurt ärevust ja Christin oli ka nii lähedal. Juba laevas kõlasid tuttavad keeled (eelkõige vene keel, kõrvust käis läbi ka eesti keel).
Tallinnas olles, esimesed päevad olid suht uimased: ei teinud midagi, ei saanud kellegagi kokku, ei helistanud kellelegi. Peekonit ja Duiksin nägin esimesena.
Mõned päevad enne Juhhle läksin maale vanaema juurde. Seal mängisime Robiniga räigelt palju arvutimänge võrgus ning natuke liigutasime ennast ka... nii töömõttes.
Jõulud algasid minu jaoks siis, kui tõmbasin selga kostüümi: jõuluvana palitu ja kleepisin habeme ette. Mulle lendas päev enne jõululaupäeva peale naabrimutt, kes üldse mingisugust valikut andmata tahtis, et ma tuleks tema lapselastele jõuluätiks. No kurjam. Ma hakkasin hirmsasti põdema. Pole ju seda karakterit varem teinud, ja üleüldse olen viimasel ajal vähe jõuluvanasid näinud, kelle pealt malli võta. Mõtlesin, et ostan endale ühe lapiku ja tõmban tund enne sinna minekut selle endale kulinal sisse, saab ehk julgemaks. Tegelt ma viina ei ostnud endale, aga õllelonksu võtsin enne üleaedniku poole minemist küll tihedamalt kui oleks pidand. Terve jõululaupäeva hommik läks jõuluätile kohaste naljade genereerimisele. Valituks osutusid: "Öööhh, kas siin on armsad ja head lapsed või ainult armsad lapsed", "Öööhh, pidin jala tulema! Põhjapõdrad jäid lumme kinni." ja "Ööööhh, ma tulin üksi edasi, jätsin abilised päkapikud põtru välja kaevama." ning "Äääähh, tegelikult olen teel Aafrikasse, viin neegrilastele ravimeid ja Läti piiril pean nad nagunii maha jätma, sest neil hakkab palav." Nohh, viimane nali ei läinud läbi. Aga lõbus oli tegelikult. Lõbus ja palav hakkas. Seal vanamutid tantsisid ja lapsed laulsid mulle. Pole juba ammu jõulusalme lapanud, ning minu suureks üllatuseks on "läbi lume sahiseva", "verivorstid särisved juba" ja "langevaid, kukkuvaid, lendlevaid" juba nii aegunud salmid, et ei kuulnudki neid. Kuidagi võõras oli nö uuekooli salmidele kaasa noogutada. Hea, et keegi ei hakanud Chalice'i  veel järgi tegema.
Ühe asja üle olen ma veel õnnelik: meie jõulupeolaud oli rikkalikum kui naabrite oma. Naabrimutt ei oska vist süüa teha hästi.
Jõulude ja aastavahetuse vahepealne nädal on jumala mõttetu nädal. Midagi siis ei toimu, midagi siis ei tehta, vaikne ja rahulik aeg. Seega... sitt lugu noh. Selle vältimiseks tegin kodus ka ühe filmiõhta: Black'n Pink'n White Movie Night vol. 2. Ning FB ehk semula sai minult esimesed pluspunnid, sest reklaam seal siiski toimib. Kohale tuli rahvast, keda kutsisin, aga poleks elusees arvanud, et tuleb. Ei tea, mis seal rolli mängis. Istekohti jäi igastahes puudu. Ikka kõva mitu tundi kulus sellele, mida ma siis näitama hakkan. Tahtsin semula- ja muidusõpru törts hirmutada filmivalikuga. Väike eksperiment, mille tulemusteni unustasin jõuda, sest jälle - jäin täis, kurat! Paistab, et vägistamisfilm läks ikkagi peale. Uskumatu, aga 4 filmi vaadati ära. Ma viimasest ei mäleta mitte midagi. Vägistamisfilmi ajal panin roopi, juba.
Nii - aastavahetus. Minul sitalt organiseeritud, sõpradega kokku ei saanudki, Christini oleks võinud samahästi üldse mitte tunda. Viimase lause osa juures ei taha pikemalt peatuda. Aga sugulase ja ta sõbrannadega chillisin. Ja ülichill oli. Sõbrannad olid ikka õige asja korraldanud ja ma olen jumalast õnnelik, et ma nendega kokku sain. Kõigepealt oli väike šampa Käse pool, siis liikusime vanaaaasta õhtu õhtusöömaajale, kus ootas juba suurem ports tuttavaid saarlasenägusid - eesotsas Brit ja Ruga. Ei noh, tore ja maitsev oli. Saaremaa perenaised on suure algustähega Saaremaa Perenaised, noh! Parajalt swipsis, kõht täis, võis rakette vaatama minna. Kell hakkas ka lööma juba seda tundi. Mul oli selleks ajaks ülipoogen nii rakettidest, Ansipist, Eesti Kroonist ja €'st kui ka tervitustest. Mina ei tea, kuidas Liina Ruga seda mu silmadest ei näinud. Sain tema käest hoopis noomida. Noh, sorts, Ruga, mul on nüüd kompleksid. Tähendab, ma ei oska entusiastlik olla, kui kingin midagi, kui kingi vastu võtan, kui soovin õnne vms., ja kui mulle soovitakse. Sellest ka see tuimus. Kas peaks peegli ees hakkama neid asju harjutama? Peaks hakkama Charismapunkte tegema? Aah, pohhui, küll ma kuidagi välja vean.
Mis siis praegu toimub? Päevad on olnud nüüd uuel aastal väga pikad, mille üle olen väga õnnelik. Juba käib viies päev ning tunne on, et aastavahetus oli kaua aega tagasi. Nii võiks jätkuda, sest kiiresti mööduvad päevad mulle ei meeldi. Kohe üldse mitte.
Hirmsat moodi tahan, et inimeste ööpäev mitte ei kesta 24h, vaid kogunisti 48h või koguni 60h. Noh, ööpäev võib ju 24h tegelikult kesta, aga ma pean silmas seda, et inimene võiks hakata karjuma unevajaduse järele alles pärast 60h. St kolm ööpäeva ajame oma igapäeva asju, siis mingi 16h - 24h puhkame magades ning siis jälle kõik otsast peale. Kogu süsteem tuleks siis ära muuta. Töö võib ikka kesta nii nagu ta kestab praegu - 8h, vahepeal käid kodus puhkamas, lastega mängimas, abikaasaga hullamas, sõpradega huiiamas, meelt lahutamas. Siis jälle töötad 8 h, pärast ajad jälle igapäeva asju, jõuad veel korra tööle kaheksaks tunniks ning siis koju magama. Esimesed 60h ongi möödas. 16h magad, siis jälle kooli. Veel parem oleks, kui pikendaks seda asjaajamise aega 5ks päevaks ning laupäev-pühapäev jääb selleks laadimise/uinumise ajaks. Ma usun, et nii jõuaks palju-palju asju ära teha. Mõnel igavamal inimesel võib ka igav hakata, aga igatahes mitte minul. Teoreetiliselt oleks see ju amfiga võimalik, kuid ma usun, et poole aasta pärast lõpetaks hullaris, raudselt! Ma usun, et tulevikus saab see teoks. Süstitakse juba eostmadalast üks lisa geenidekogum, mis allub uuele evolutsioonile. Samuti on inimestel kaks kapslit: üks eritab lisaadrenaliini ja energiat, mis aitab ärkvel olla; teine kapsel eritab ainet, mis paitab kõiki keharakke, et need ei tunneks ennast ülekoormatuna ning ei vananeks liiga kiiresti. Ma ütlen, mul on kõik läbi mõeldud :) Ja tahaks juba selles tulevikus elada, kus inimesed magavad pikemalt, aga harvemini, ning püsivad ärkvel kauem ja tihedamini.
Aga kus ma praegu olen? Ma istun rongis ja olen teel Stockholmist Göteburi. Mäletate? sõitsin Aalborgist läbi Göteburi Stocki ja astusin laevale; nüüd on vastupidine marsruut. On aeg jälle tagasi pöörduda õpingute juurde. Kool käib juba 3. jaanuarist, uskumatu.
Siiamaani on kulgenud kõik hästi. Christin pani mind märgade silmadega laevale. Kajutikaaslasteks oleks äärepealt olnud 3 vittus viinaninarussi, aga üks eestlane vahetas nendega kajuti ära. Norm, vaikne eestlane, aga üks russ jäi. Osutus õnneks veel vaiksemaks. Mitte midagi huvitavat. Raske oli magama jääda, stressi on tunda mu ümber. Kui saan oma kooliprojekti, bulkide ja rataste juurde, siis läheb loodetavasti üle.
Aga kuulge, sõbrad! Tulge mulle külla, kevadel. Kui Eestis on veel kevade kolmanda kuu alguses lumi maas, siis Taanis hakkavad puud punguma juba veebruarikuu lõpus. Vapustav ju? Ühesõnaga tulge. Karin on juba sellel teemal mõtteid mõlgutanud, Hanneski vist kibeleb väheke. Aga mõelge sellele. Olbos [Aalborg] on lõbus!
Kohale jõudes peab veel ühe asja organiseerima: uue filmiõhtu. Kas võiks mingisuguse teema teha? Näiteks: teelolekufilmid, indiefilmid või paneks lampi mingid head filmid? Noh, igatahes see tuleb ära! Headest filmidest, mille peale bulgid käsi plaksutaksid ja rõõmuhõiskeid teeksid, juba puudust ei tule. Olen ikka nii teistepeale mõtleja. Aga muidugi, sest jumala oluline on, et film kõigi maitse järgi oleks, et kõik ikka filmi lõpuni vaataksid. Aga Black'n Pink'n White Movie Night vol.3! Siit ta tuleb!

Jällenägemiseni. Osadega näeme suvel Roskildel!