Esimesed kopikad

Täna oli üks ütlemata tore päev, võrreldes kõikide eelmistega. Käisin esimest korda koolis ja nägin oma kursavendasid-õdesid. Selline slaavimajandus käib, et sure ära. Mõnusalt saab ikka loomanalja koguaeg. Aga õnneks on ka läänest mõni tegelane, kellega saab ikka inimesemoodi nalja ka.

Aga kõige selle mula kõrval oli tänane päev väga produktiivne. Nimelt tegin törts tööd ja selle eest maksti isegi palka. Suu nurgad on üles poole keeratud. Lubasin endale selle eest isegi ühe pilku.

Selline töö oligi. Vanamutt ei saanud ämblikuvõrkudest jagu, aga mina sain!

Pühapäev = kõige-mõttetum-päev-nädalas

Pealkiri ütleb kõik.

Midagi siin ei tööta sellel päeval. Telefonis kipub isegi levi ära kaduma, sest kõik on nii uimane ja igav.

Õnneks ei ole aeg raisku läinud ning hea enesetunde mõttes olen terve päev ikka ringi tuianud. Sain endale oma supikausi, kohvitassi ja morsiklaasi. Ja et igav päev ikka täie ette läheks, siis suurendasin rattaparki ning putitasin natukene ka Karli kui ka enda ratast.

Mul on nüüd uus ratas. Nishiki on nii perses omadega, et ma ei söendanud seda kellelegi näidata. 

Kogu rattaparkla on selline.

Elustandard tõuseb.

Öösel pimeduse saabudes avastasin, et minu toas ei ole valgust. Sai ühest tühjast toast laelamp endale riputatud ning see probleem on nüüd lahenenud. Lambiga tegeledes panin tähele, et pimeduse saabudes ma aktiveerusin kuidagi. Seega kasutasin ma kohe seda ära ja tõin pimedusekatte all keldrist endale tuppa mööblit juurde. Kuid kõigetähtsamatega (voodi, kirjutuslaud, riidekapp) läheb juba natukene raskemaks.

Täna olen ka ühe huvitava kogemuse võrra rikkam. Nimelt käisin esimestkorda oksjonil. Mul puudub isegi eBay kogemus. Oksjon oli taanikeelne, seega oksjoniperemehe kiirest pläkutamisest ei saanud halligi aru. Õnneks oli seal abivalmis "konkurente", kes tõlkisid numbreid ja Karli saigi endale ratta. Mina loobusin sootuks, sest pidasin targemaks ikkagi ratas leida kui sealt osta. Oksjonil müüdi lisaks ratastele kõikemuud võimalikku: rolleritest pesumasinateni, CocaColadest ja kummikommikastidest vinüülplaatideni. Kaarhall oli manti täis, mis kõik arvatavasti kaubaks läks. Väga huvitav oli. Oksjon kestis vist terve päeva, sest asju oli tõesti palju.
Tõsiselt hea, et ma ratast ei ostnud, sest leidsin Nishiki ühest prügihunnikust poolel teel linna.

Olgu. Tõmban otsad kokku! Kõike toredat!

Kohal, mitte-valmis! e. Kopenhagenist Aalborgi.

Öö oli pikk, aga igatahes olen kohal. Linn on väike ja murjameid ikka on näha. Usun, et nendega hakkab nalja saama.


Korter on ka käes, valge nagu Stereobaar ilma neoonlambita. Pilte veel pole, aga varsti on. Korter on armsa kollase maja viimasel korrusel, millest avaneb 360 kraadine vaade Aalborgile. Sisustust on nullilähedaselt, aga ma olen päri skindel, et see asi muutub peagi (olen eesmärgiks seadnud 25% toa põranda pinnast mööbli alla sättida). Korteris elame neljakesi.

 

 

Edasi-edasi-edasi!

Olen teel... teel Taani.

Eks siis varsti näeme, mis ilm seal on ja palju asjad tegelikult maksavad.
Reisimiseaeg jõudis pärale väga märkamatult: ei jõudnud reageerida ega õigesse meeleollu end seadistada. Alles nüüd hakkab kurgus kipitama.
Aga mis ma ikka pillin. Pean säilitama oma meheuhkuse ning hakkama nüüd ehitajatestkahjutikaaslastega õlut jooma.

Nagu aru võite saada, jõudsin vahepeal kaineks saada ja laevalt maha astuda. Tegelikult jõid ehitajatestkajutikaaslased end nii köngerjönkuriks, et polnud võimelised hommikul laevalt maha sõitma. Selle värgi peale tulid mängu minu omakasu ning juhioskused, sest sõidutasin nad sadama puhumiskontrollist ise läbi ning otse bussijaama, kuhu kõndides oleks kulunud aega umbes 1h. Joppas!
Bussiga sõitsin Kopenhagenisse, kus edasi juba väntasin.