Mis päev täna on?

Kes siis vastlapäeval vastlakukleid ei söö...

Siinkohal tervitaksin veel oma sõprasi, kes must ammu midagi kuulnud pole. Sina kah, Liina! Oled kuuldavasti väga tubli!

Hvod bor du?

[Vo bho dhu? Ja bho i Olboooo....]
Jep. Nii see on. Hakkasin lõppudelõpuks taani keelt õppima. Üritan ikka rõvedalt seda ka praktikasse panna, kuid välja kukub see täpselt nii, nagu oleksin vaimse puudega. Keegi ei saa sittagi aru.
Kõvasti aega on möödas, mis? Arvasite, et olen surnud? Walkind dead (vt. pilti (sai törts oma uue projektoriga lolli mängitud))

Muidugi olen elus. Taanis olen. Selles mõttes ei ole mitte midagi muutunud. Viimasest minu teadaandmisest siin blogimaastikul on küll päris kaua aega möödas. Vahepealsesse aega on mahtunud roppu moodi tegevusi, mis tegelikult on juba minu bioloogilises kõvakettas ähmaseks muutunud. Ja mida aeg edasi, seda ähmasemaks ka muutub. Kuid nüüd mõlemad pöidlad ülesse, sest ruumi tulebki uute jaoks mälupiltide jaoks teha. Oleks pidanud muidugi seda sama bloginurgakest elujõulisemana hoidma (tglt see pold üldse elujõuline), kuid ma olin selleks liiga laisk. Nüüd, uus talv tuleb peale, koolitõttu olen rohkem läpparit pihus hoidmas, ehk õnnestub ka seiklusi rohkem jäädvustada. Ma olen õnnelik, et selleks kivitahvleid raiuma ei pea.
Viimane seiklus SIIN oligi Olbo Karneval. Deeem, see oli päris kohutav. Ma polnud veel hommikust kusekõva jolligi alla saanud, kui linnapeal möll käis. Inimesed alustasid kell 8 hommikul plekkpurkide tühjaks imemist ning kl 10ks kobisid sellise tähtsa sündmuse jaoks linnatänavatele... kostüümides. Mina olin ka seda kaemas, kuid batseerisin nagu peata hobune seal ringi, saamata aru, mis nüüd lahti läks. Karneval oli selline, nagu ma seda ette üldse ei kujutanud. See oli üks rõve läbu, mis võttis galaktilised mõõtmed. Mina hakkasin oma seltskonnaga alles kl 12 viina jooma, saades ise aru, kui lootusetult hiljaks ma korgi keeramisega olen jäänud. Vähemalt sellel päeval. Sellesse samasse päeva-pärastlõunasse mahtus veel üks sõbranna ära-kolimine, veel joomist ja pidu kohalikus lokaalis. Kui päike hakkas loojuma, olin mälus. Ratas jäi sellel kuupäeval kenasti terveks.
Suvel käisime veel Roskildel. Kohalik Üliõpilasorganisatsioon organiseeris kena bussireisi siit festarile ning tagasi saime ka. Pilte olete üldiselt kõik näinud? Kui ei, siis vaadake neid siit... Väga lahe oli, kuid mul on ülimalt kahju sellisest väikesest nüansist, et festari 8 päeva jooksul jõudsin ma kordi uimaseks muutuda ja ära väsida. Pärast neljandat päeva olin räsitud ja sealt maalt alates oli mul raske jälle käima saada. Lisaks sellele on mul kahju sellest, et keegi lõikas mulle tuka. Roskildeks oli kasvanud mulle hirmus karvkate pähe, mis hakkas segama nägemist. Lasin seda lolli purjuspeaga natukene kärpida, nüüd on mul soeng nagu Vladivostoki talupojal, keda on sitaga loobitud. EMA. PALUN JUUKSE KIIRABI.
Roskildelt sain elusalt-tervelt siiski tagasi. Juulikuu muutus tööotsingi kuuks. Möödus igavalt, ilusate ilmadega tööbörsi jälgides laisalt, kuid juuli lõpus hakkasin juba tööle kohalikus ZZZleep hotellis, kus nüüd juba ligi 2 kuud olen linu vahetanud ning sitapotte küürinud. Töö on imelihtne. Lihtne nii füüsiliselt kui vaimselt. Mulle ausaltöeldes see töö kärab küll. Tööle lähen kl 9 hommikul ning tööpäeva alustan mõistagi hommikusöögi lauast, kus pakutakse kõike head ja mõnusat... Söömise  juurde kuulub televiisor hommikuse multifilmiprogrammiga. Augustis oli seal siiski ülemõistuse palju rügamist, kuid nüüdseks on see mõnusalt ära tasunud. Aga selle töökohaga on selline bull, et hotell laguneb nagu mingisugune vana Vladivostoki laut, mille tõttu see oktoobri alguses kinni pannakse.
Üldiselt on hotellist rõvedalt kasu olnud. Hommikusöögipauna pealt on kõvasti kokku hoitud, ühtlasi olen sealt klientide poolt maha jäetud alkoholi mõnusalt koju tassinud. Hotellist on pärit ka minu uus "teler" - see sama sinist valgust lõõmav projektor, millega ma praegu seda postitust kirjutan. Seinale ilmuvad suured tähed nagu I klassis tahvli kohal rippuval tähestikul. Peab mööda tuba vaatama suurt pilti vaatama nagu kinus. Vapustav!
Kool lõppes ja algas väga räigetel kuupäevadel. Lõppes täpselt siis, kui Roskildel olin, ehk pea poolel suvel. Õnneks sain sellest end probleemideta ja lisatööga vabaks. Algas see õpperutiin nii äkki, et esimeses loengus olin nagu välguga selga saanud. Pani närveerima ja higistama. Koolipingis nihelesin justkui oleks sipelgapesas istunud. Nüüdseks on rutiin käes. Muide taani keelega alustasin juba enne veel, kui kool käis, kuid see mingisuguseid probleeme ei tekitanud.
Rattad on ka kenasti läinud. Viimasel ajal on selle hankimisega laiskuse tõttu lood kurvema poolsed, kuid kui suvel veel aega oli, siis see oli ikkagi rendi maksmisel kõvasti abiks. Rattaid müüsin kohalikele egiptlastest kompuutrivisarditele, taanlastest vanameestele ja nende mustanahalistest naistele sedavõrd tulukalt, et jaksasin prouagi restorani viia. See oli vinge jant... sobivat restorani ei leia kunagi (Tallinn on erand).
Davai. Tõmban otsa kokku. Oma 2400 tähemärki on juba kirjas. Tüdinenud kah!

Nagu öeldakse - mõlemad pöidlad püsti!

Ai teeem, just leidsin jäädvustuse ja sain teada, kes mu juukseid lõikas.

Tuumasõja järgne uimaste zombide ringiuitamine.

Kuulan küsimusi ja vastan nendele pärast vidjo läbi vaatamist.

Monster Truck Explosion Super Extreme Show

Ühel ilusal päeval tekkisid üle Aalborgi peamagistraalide äärde reklaamplakatid, mille sõnum anti pildiliselt ja väikese tekstilisandiga edasi üsna arusaadavalt. Sõnum on lihtne - Aalborgi tuleb hirmsamat sorti Monstertruck Show. Läksime Karli ja Olješaga tšekkima seda värki siis. Kuna tegemist on siiski Taaniga, siin on teatavasti kõik mastaabid korralikult peale keeratud (kõik on uhkem, suurem, kallim, vingem jne), siis arvasin olevat staadionimõõtmetes areenal väga palju hirmsat kummitossu, mootoriõli ja bensiini haisu, palju kära ja müra, mootori kiunimist, plahvatusi, autode plekimölkimise häält ja kõike muud säärast, mis selle mehise meelelahtuse juurde käib. Kohale jõudes avastasime enda eest supermarketi parkla ühes nurgas väikese eraldatud ala. Sealne show oli justkui nohikute raadioteel juhitavate autode võistlus või 5-aastase väikese poisi autodega mängimine vaibal. Olješal oli sellest sitast ja mõttetusest kopp nii ees, et me olime sunnitud ikkagi sealt kohe lahkuma, sest näost oli näha, et kohe-kohe oleks muutunud ta verbaalselt väga-väga agressiivseks.

Time Slow Down / Nostalgitseme veits

Kuulge, aeg on väga kiiresti lennanud. Kuidas teil läheb, sõbrad? (vastake palun :D )
Ma pole nagu õieti sissegi elanud, aga kolmveerand aastat on juba Taanis elatud ajast möödas. Ettemõeldes tundub aasta pikk aeg, aga järelemõeldes ei tundugi väga pikk. See tajuvääratus ongi vist normaalne. Aa ma tean. See tuleb võibolla ka sellest, et vaatasin sitta kanti filme. Siis vast läheb ka aeg kiiremini või. Aga kuulge, ärge mind seal siiski ära unustage. Viibin veel siin rohkem kui järgmised tosin kuud... vähemalt. Aga õnneks on situatsioon kordi kergem minuga kui Marikaga. Marika andis end täiesti ära.
Minu tudengi elu on olnud siin suhteliselt tavalise tudengi elu; ainult selle vahega, et paljaste makaronidele lükkan ka kõike head ja paremat lisaks. Siinseks lemmiktoiduks on vaieldamatult jäänud igasugused erinevad pastad, mille valmistamiskulg on väljatöötatud siin oldud aja sees juba päris alguses ning on püsinud muutumatuna vähemalt 7 kuud. Kuna mu valmistatud pastad (eelkõige tuunikala- kui ka salaami-seenepasta) on sedavõrd maitsvad, siis viimasel kahel-kolmel kuul polegi ma muud endale teinud. Valetan! Olen. Kartuliputru olen ka mitmeid kordi alla kugistanud. Üldiselt pole ma kartulit, riisi, couscousi ja muud säärast toitvat ostnud juba päris pikka aega. Kuidas see mu tervist mõjutada võiks? Ma arvan, et mis see kartul on mingi mitte-just-väga tervislik, couscous seevastu on väga mõnus. Aga jah, pugu on kenast täis, sellepärast ei saa kurta.
Kui juba nii avameelselt söögist räägin, siis joogiga on teised teemad. Ma joon vett, õlut, veini või viina. Mahlapakke ma ei viitsi koju vedada, kohvistki loobusin juba paar kuud tagasi endale arusaamatul põhjustel. Vist sellest, et siin see kaks korda kallim kui oli Eestis vanarahaajal. Kuid ma jõin seda nagu elevant, seega hea, et enam ei joo. Õluga on nii, et talvel vahest ostsin endale mingisuguse odava pilku, mingi täiesti mõttetu kusese õlle, mille liitrihindki on odavam kui puhtal pudeliveel. Aga seda sai sügisel ja talvel vahest joodud; nädala sees üliharva, väljaminnes ülipalju; kuid kui nüüd viimastel kuudel ilmad mõnusad soojad olnud on, siis on seda ikka märksa rohkem kulunud. Märgatavalt rohkem. Kuid ma olen kindel, et see tulenes soojade ilmade mingisugusest platseebost, et "sa kindlasti pead ostma poest 2 odavat pilkut ja siis pärast veel 2". No mis seal ikka. See pani mind igatahes mõtlema sellele, et vist peaks veits tagasi tõmbama selle õlleostlemisega. Polegi nüüd joondki seda lödide taanlaste jooki enam. Varem, kui peole läksin, ostsin ikka õlle. Vahel oli periood, kus ostsin alati välja minnes mingi superodava veini. Kuid neid peavalusid ma lõpuks enam välja ei kannatanud, mis see vein mulle tekitas, ja odava veini joomisest olen 100% loobunud. Mind ei saa enam kutsuda odava veini spetsialistiks. Kevadel soojade ilmade kiustele vaatamata olen ma hakanud hoopis viina ostma, mis on igati õige asi. Pole neid julmasid pohmelle, mõnus väike pitsitamine, mis alati lõppeb ikka heas tujus, kärtsu-mürtsuga, võimsa lõpuga. Hommikul on aga sedavõrd hea olla, et võiks rattaga isegi Nibes ära käia. Vot nii harjumatu on see vägev jook. See on siin tegelikult küllaltki odav, seega mõistlik juua. Vahest olen ühte viina joonud mitu nädalavahetust. Odav kokkuhoid.Varsti tuleb mu sünnipäev, siis plaanin kindlasti viina jälle juua :)
Kuid üldiselt on nii, et ega mulle mingeid lolle harjumusi külge jäänud ei ole. Vähemalt endale mulle tundub nii. Ma siin hakkasin üldse mõtlema, mis ma siin nüüd teinud olen, mida omanud olen. Mingisugune umbes statistika või umbes midagi sarnast.

• Ennem rääkisime viinast. No viinapudeleid olen üksi või siis väikse seltskonnaga kokku ära joonud vist raudselt alla kümne, kuid vähemalt 6. Sellesmõttes, et alles uus jook on see. Õlut ja veini pole võimalik kalkuleerida.
• Olen siin ära kaotanud kolm mütsi, see juures juurde ostnud ka 3. Praegu on mul aga kaks mütsi. Lisaks mütsidele on kaotsi läinud kolm paari kindaid ja kaks salli. Sellesmõttes on need talved ikka rõvedad küll. Alati juhtuvad need asjad kaduma.
• Mult on varastatud vähemalt kaks jalgratast, kuid ka mulle mõistmatul põhjusel on lisaks varastatud ratastele kaotsi läinud veel kolm. A need kolm ei omanud väärtust. Ise olen ära visanud kolm ratast.
• Üldse on mul olnud rattaid, millega ise mingil perioodil regulaarselt sõitsin, millega igapäeva toimetusi tegin, mingi umbes olnud 17. See juures olen iga rattaga sõitnud rohkem kui nädala, kuid kuna kõik rattad on müügiks, siis ka sellepärast endale uue persealla võtnud. Lemmikratast pole tekkinud, mu lemmik on raha. Lemmikut ratast arvatavasti ei teki kaa.
• Arvuti akulaadijaid on mul kolm, kuid kaks neist on katki. See on üks kõige häirivamaid probleeme, kui ei saa kasutada arvutit, sest uus originaal akulaadija maksab Bilkas 499dkr ja piraatlusega taanlased ei tegele üldse. Uue tellimine võtaks nädala. Siiani olen hirmsatmoodi feikkinud oma kurbasid silmasid ning IT-mehe käest uue saanud... lubaduse peale, et toon tagasi, kui endale oma saan. Kaua selline feikimine kesta ei saa. Elu näitab, et neid laadijaid kulub veelgi. 
• Olen ostnud siin olles ühe suitsupaki ning kaks suitsupakki ostsin kahasse. Ma ei suitseta, aga tegelikult suitsetan sedavõrd vähe, et kui keegi suitsu teeb, siis tihti juhtub, et küsin endalegi ühe. Nikotiininälg on sellesmõttes täiesti olemas.
• Raha on kulunud vaid kahe paki kantosside peale. Mitte, et ma siin üldse keppi ei teeks või et minust on saanud potensiaalne viirusekandja, vaid piffid on nii hästi ettevalmistatud ja varustatud, et ma olen enda omad kenasti alles hoidnud. Bulgiga pole ma veel suguühet loonud.
• Filmidest ei ole ma saanud üle ega ümber. Seda praktiliselt juba teisest või kolmandast õhtust alates. Siis sähvatus mõte, et võiks filme siis juba blogima hakata. Alates septembrikuust kuni tänase päevani on blogipostitusi kuhjunud filmiblogi andmete järgi 234. Seal on mõned muidupostitused, kuid point on see, et häid filme tuli koguaeg peale ja raske oli neid vaatamata jätta. Kerge sõltuvus tekkis. Kuid ilusate ilmadega seoses on mul filmivaatamine eriti vajaka jäänud. Mul on kõvaketas filme täis, kuid pole tahtmist midagi käima panna. See tuletab mulle meelde, et ühest filmist on ka blogimata, mis tuleb nüüd lähipäevil kindlasti ära teha.
• Olen jalas ära kulutanud 2 paari sokke, kuid juurde tekkis 4. Sõidan nagunii koguaeg rattaga, seega on käimist vähe.

Okay kuulge, ma enam ei viitsi pingutada ega mõelda. Tüdinesin sellest postitusest juba ise ära, sellest ka säärane äkiline lõpp sellele. Olge lahedad siis! Eks? Pilte ei pane, pole teind.