Tere. Täna on jälle esmaspäev ja uus nädal on samahästi kui alanud. See on juba mitmes nädal siin??? Ma ei teagi. Aga nõme lugu on see, et meil ei ole veel Interneti. Slovakk Paashik on juba jumala meeleheitel ja kuulutab lõustaraamatus, et vajab kallistusi, ja räägib meile ära kolimisest, tagasi koju kolimisest. No võta ennast kokku, mees! Aga olukord on lootusetu, õhkõrna lootusekiirega. Võibolla 5 päeva pärast saame teada, et meile saab panna ikkagi Interneti koju, kuid see ei tähenda veel, et meil see ka on. Ma ei oska üldse spekuleerida, millal see ära tuleb... kui tuleb.
Osati on selles Internetikammis süüdi Taani friikid seadused ja nende 'ülikiire' asjaajamine. Siin selle asjaajamisega on väga kehvad lood, sest taanlased teevad asju nii keeruliselt ja aeglaselt ka veel. Näiteks saadavad e-mailide asemel koju kirju ning üleüldse... kõigel on sissetöötatud protseduurid ning paindlikus ükskõik mis asjaga seoses puudub. Ma ütleks nii, et ma olen paindlik, aga ei näita seda välja, sest kõik vaatavad mind imelikult... või altkulmu. Peavad mind vb venelaseks ka. Seda ikka ei taha ju!
Aga rääkides nüüd foobiatest, siis mul on üks. Reede pani mu psüühikale väikese põntsu. Nimelt tänaval liigeldes ma panen tähele koguaeg neegreid. Varem olen märganud, aga ma ei ole seda tähelepannud. Nüüd näen neid koguaeg, panen tähele neid koguaeg ning olen valmis kõigeks, kui neid märkan. Jah, ma hakkasin neid kartma. Istun praegu ühes baaris nimega Studenter Huset netti nuiamas ning kõrval lauas istusid ühed äsja saabunud musta mandri ahvid. Ja üllatusüllatus - nad hakkasid minuga juttu ajama. Ja mina hakkasin pabistama. Otsustasin, et pean sellisest psühhotraumast lahti saama. Mind aitab neeger sõber. Pean endale siia organiseerima ühe sõberneegri. Ma olen kindel, et neegreid saaks ka raha eest netist tellida, aga mul pole netti ju. Lähen kergema ja odavama vastupanu teed ning teen tutvust ühega siit.
Nüüd veel teile väike luuletus kuulsast raadiosaatest: "Rahve Oma Kaitse".
Tuulevaiksel ööl
Tätte pihku lööb,
tuule suund on nord,
nüüd on Marko kord!
Christin. Palun ära seda luuletust oma isale loe!
No comments:
Post a Comment