1. september

Oh kooliaeg, oh kooliaeg... Arvan, et saab väga lõbus olema. Õppimine käib mõistagi inglise keeles, mitte taani. Kool on väga suur, aga õnneks kõik osakonnad on eraldi ja linnapeale laiali pillutud, mis teeb asja väga lihtsaks. Minu osakond, kus hakkan suurema osa ajast veetma, asub kesklinnas. Kooli sõidan jalgrattaga 10 minutit; kui natukene higistada, saaks poole kiireminigi
Kursuse kaaslasteks on enamjaolt bulgaarlased. Päris karm kogukond on neid siin, mis paneb imestama. Lisaks hulgale Bulgaaria ahvidele (75%) on veel rumeenlased, leedulased, üks lätlane, Kirill ja mina. Kirill on russa, ta on mu sõber. Siin õpib muidu eestlasi veel. Olen mõnedega neist kontakti loonud, üldiselt koos ei hängi.
Koolis on inimesed väga-väga sõbralikud. Kogu administratsioon on 100% valmis aitama igas küsimuses, mis on ülimalt hea. Kohati tunnen end koolis kunnina, sest kõik tehakse ette-taha ära. Mul on isegi oma personaalne tõlk, kes tõlgib dokumente taani keelde. Siin on üldse nende kohalikega natukene harjumatu. Nad tunduvad ikka joovastuses olevat oma heaolu ühiskonnast.
Tööd olen otsinud. Olen lõpetanud ära CV saatmise e-mailitsi, sest vastust ei ole loota. Käin läbi ärisid ning lendan juhatajale otse peale. See tundub kõige parem meetod siin olevat.
Aga selge see, et aega pole siin väga raisata, sest 20 000 töönäljas tudengit on siin lisaks minule veel, seega pean tegutsema kiiremini ja targemine. Linn jääb meile liiga väikseks!

Tema on Kirill.