Hvod bor du?

[Vo bho dhu? Ja bho i Olboooo....]
Jep. Nii see on. Hakkasin lõppudelõpuks taani keelt õppima. Üritan ikka rõvedalt seda ka praktikasse panna, kuid välja kukub see täpselt nii, nagu oleksin vaimse puudega. Keegi ei saa sittagi aru.
Kõvasti aega on möödas, mis? Arvasite, et olen surnud? Walkind dead (vt. pilti (sai törts oma uue projektoriga lolli mängitud))

Muidugi olen elus. Taanis olen. Selles mõttes ei ole mitte midagi muutunud. Viimasest minu teadaandmisest siin blogimaastikul on küll päris kaua aega möödas. Vahepealsesse aega on mahtunud roppu moodi tegevusi, mis tegelikult on juba minu bioloogilises kõvakettas ähmaseks muutunud. Ja mida aeg edasi, seda ähmasemaks ka muutub. Kuid nüüd mõlemad pöidlad ülesse, sest ruumi tulebki uute jaoks mälupiltide jaoks teha. Oleks pidanud muidugi seda sama bloginurgakest elujõulisemana hoidma (tglt see pold üldse elujõuline), kuid ma olin selleks liiga laisk. Nüüd, uus talv tuleb peale, koolitõttu olen rohkem läpparit pihus hoidmas, ehk õnnestub ka seiklusi rohkem jäädvustada. Ma olen õnnelik, et selleks kivitahvleid raiuma ei pea.
Viimane seiklus SIIN oligi Olbo Karneval. Deeem, see oli päris kohutav. Ma polnud veel hommikust kusekõva jolligi alla saanud, kui linnapeal möll käis. Inimesed alustasid kell 8 hommikul plekkpurkide tühjaks imemist ning kl 10ks kobisid sellise tähtsa sündmuse jaoks linnatänavatele... kostüümides. Mina olin ka seda kaemas, kuid batseerisin nagu peata hobune seal ringi, saamata aru, mis nüüd lahti läks. Karneval oli selline, nagu ma seda ette üldse ei kujutanud. See oli üks rõve läbu, mis võttis galaktilised mõõtmed. Mina hakkasin oma seltskonnaga alles kl 12 viina jooma, saades ise aru, kui lootusetult hiljaks ma korgi keeramisega olen jäänud. Vähemalt sellel päeval. Sellesse samasse päeva-pärastlõunasse mahtus veel üks sõbranna ära-kolimine, veel joomist ja pidu kohalikus lokaalis. Kui päike hakkas loojuma, olin mälus. Ratas jäi sellel kuupäeval kenasti terveks.
Suvel käisime veel Roskildel. Kohalik Üliõpilasorganisatsioon organiseeris kena bussireisi siit festarile ning tagasi saime ka. Pilte olete üldiselt kõik näinud? Kui ei, siis vaadake neid siit... Väga lahe oli, kuid mul on ülimalt kahju sellisest väikesest nüansist, et festari 8 päeva jooksul jõudsin ma kordi uimaseks muutuda ja ära väsida. Pärast neljandat päeva olin räsitud ja sealt maalt alates oli mul raske jälle käima saada. Lisaks sellele on mul kahju sellest, et keegi lõikas mulle tuka. Roskildeks oli kasvanud mulle hirmus karvkate pähe, mis hakkas segama nägemist. Lasin seda lolli purjuspeaga natukene kärpida, nüüd on mul soeng nagu Vladivostoki talupojal, keda on sitaga loobitud. EMA. PALUN JUUKSE KIIRABI.
Roskildelt sain elusalt-tervelt siiski tagasi. Juulikuu muutus tööotsingi kuuks. Möödus igavalt, ilusate ilmadega tööbörsi jälgides laisalt, kuid juuli lõpus hakkasin juba tööle kohalikus ZZZleep hotellis, kus nüüd juba ligi 2 kuud olen linu vahetanud ning sitapotte küürinud. Töö on imelihtne. Lihtne nii füüsiliselt kui vaimselt. Mulle ausaltöeldes see töö kärab küll. Tööle lähen kl 9 hommikul ning tööpäeva alustan mõistagi hommikusöögi lauast, kus pakutakse kõike head ja mõnusat... Söömise  juurde kuulub televiisor hommikuse multifilmiprogrammiga. Augustis oli seal siiski ülemõistuse palju rügamist, kuid nüüdseks on see mõnusalt ära tasunud. Aga selle töökohaga on selline bull, et hotell laguneb nagu mingisugune vana Vladivostoki laut, mille tõttu see oktoobri alguses kinni pannakse.
Üldiselt on hotellist rõvedalt kasu olnud. Hommikusöögipauna pealt on kõvasti kokku hoitud, ühtlasi olen sealt klientide poolt maha jäetud alkoholi mõnusalt koju tassinud. Hotellist on pärit ka minu uus "teler" - see sama sinist valgust lõõmav projektor, millega ma praegu seda postitust kirjutan. Seinale ilmuvad suured tähed nagu I klassis tahvli kohal rippuval tähestikul. Peab mööda tuba vaatama suurt pilti vaatama nagu kinus. Vapustav!
Kool lõppes ja algas väga räigetel kuupäevadel. Lõppes täpselt siis, kui Roskildel olin, ehk pea poolel suvel. Õnneks sain sellest end probleemideta ja lisatööga vabaks. Algas see õpperutiin nii äkki, et esimeses loengus olin nagu välguga selga saanud. Pani närveerima ja higistama. Koolipingis nihelesin justkui oleks sipelgapesas istunud. Nüüdseks on rutiin käes. Muide taani keelega alustasin juba enne veel, kui kool käis, kuid see mingisuguseid probleeme ei tekitanud.
Rattad on ka kenasti läinud. Viimasel ajal on selle hankimisega laiskuse tõttu lood kurvema poolsed, kuid kui suvel veel aega oli, siis see oli ikkagi rendi maksmisel kõvasti abiks. Rattaid müüsin kohalikele egiptlastest kompuutrivisarditele, taanlastest vanameestele ja nende mustanahalistest naistele sedavõrd tulukalt, et jaksasin prouagi restorani viia. See oli vinge jant... sobivat restorani ei leia kunagi (Tallinn on erand).
Davai. Tõmban otsa kokku. Oma 2400 tähemärki on juba kirjas. Tüdinenud kah!

Nagu öeldakse - mõlemad pöidlad püsti!

Ai teeem, just leidsin jäädvustuse ja sain teada, kes mu juukseid lõikas.