Russid, kolesteroolitaseme tõus ja Litsi Monika

Kes seda enam mäletab, kaua sellest aega möödas on, kui veel midagi siia trükkisin. Kallis blogi: ära pahanda, palun!
Minu viimane "taaniseiklus" oli Black'n Pink'n White Movie Night. Lätlased olid selle õhtu peale elevil juba 3 päeva varem. Ostsid kokteilimaterjali ja popcorni kokku.
Samaelevil oli rumeenlane, bulk ja vähemal määral Karli. Mina olin pöördes sellest hetkest alates, kui selle välja kuulutasin.
Kahe filmi ajal jõin ära paar õlle ja paar pudelit veini. Rumal harjumus end istudes filmi vaadates purju juua, seetõttu teise filmi lõppu ma kahjuks ei mäletagi. Kuna olin filme ennem näinud, siis väga kurb ma ei olegi.
Minu viimane nädalavahetus Taanis ei lõppenud filmiõhtuga, vaid ühe ühika keldripeoga. Ühikaid on Olbos [Aalborg] väga palju, paisatud üle linna, ja linna ääres samuti. Huvitav ja lahe on see, et ühikates pole nii öelda komandanti või seda jobit mutti selles valvelaua putkas kuulikindlat klaasi uduseks hingamas. Aga selleasemel on seal hoopis säärased ruumid, mis on üldkasutatavad, kus on piljardilauad, väga tihti on ühikates ka oma baar. Mis te arvate, palju neid bulke sinna veel koolipäeva hommikul jooma on jäänud? Juttudejärgi leiavad need baarid laialdast kasutust ka hommikuti.
Niisiis! Mina ja lätlased läksime ka ühte ühikasse läbutsema, kus saime kokku juba tuttavate bulkidega. Noh mis siin tegelt pikalt jahuda. Läbu-mis-läbu ja bulkidega sai naljamõttes ka rahmeldatud (silm sinine). Aga see kõik oli nali, mis juhtus üle kolme nädala tagasi.
Kui see õhtu lõppes, võtsin jalad selga ja tõmbasin Eesti poole minema. Piiale juba tuttav teekond... hommikul vara rattaga bussijaama, ratas lukku ning bussiga Frederikshavnisse, edasi kulgesin ligemale 4 tundi praamiga üle Taani väinade Göteburgi, kus jäin 2 mintsa rongile hiljaks. Paanikat polnud, kasutasin järgmise rongi ooteaega linnaga tutvumiseks. Ilus linn, palju poode, lahedad inimesed, normaalsel hulgal immigrante. Normaalsel hulgal: see tähemdab vähemal määral. Soov oleks seal kunagi pikemalt aega veeta. Rongi sõit Stokki kulges magades; parim, mis juhtuda sai. Stokis läks kiireks. Võiks öelda, et seal läks väga kiireks. Kui Göteburis polnud paanikaks põhjust, siis Stockholmis oli paanikalabor. Paanikajüngrid pea- ja seljaajus tegid nii head tööd, et sõites rongijaamast metrooga Värthähämni (noh, see Stocholm-Tallinn reisiterminal) ei saanud ka paigal seista. Jooksin metroorongis edasitagasi, arvates, et nii jõuab kiiremini.
Kui lõpuks kruiisikassasse jõudsin, siis süda puperdas, veremaitse oli suus ja selg märg. Oleksin võinud veel 10 minutit muneda, sest just niipalju oleksin võinud veel muneda.
Laevas oli chill. Olin üksi kajutis, tundsin suurt ärevust ja Christin oli ka nii lähedal. Juba laevas kõlasid tuttavad keeled (eelkõige vene keel, kõrvust käis läbi ka eesti keel).
Tallinnas olles, esimesed päevad olid suht uimased: ei teinud midagi, ei saanud kellegagi kokku, ei helistanud kellelegi. Peekonit ja Duiksin nägin esimesena.
Mõned päevad enne Juhhle läksin maale vanaema juurde. Seal mängisime Robiniga räigelt palju arvutimänge võrgus ning natuke liigutasime ennast ka... nii töömõttes.
Jõulud algasid minu jaoks siis, kui tõmbasin selga kostüümi: jõuluvana palitu ja kleepisin habeme ette. Mulle lendas päev enne jõululaupäeva peale naabrimutt, kes üldse mingisugust valikut andmata tahtis, et ma tuleks tema lapselastele jõuluätiks. No kurjam. Ma hakkasin hirmsasti põdema. Pole ju seda karakterit varem teinud, ja üleüldse olen viimasel ajal vähe jõuluvanasid näinud, kelle pealt malli võta. Mõtlesin, et ostan endale ühe lapiku ja tõmban tund enne sinna minekut selle endale kulinal sisse, saab ehk julgemaks. Tegelt ma viina ei ostnud endale, aga õllelonksu võtsin enne üleaedniku poole minemist küll tihedamalt kui oleks pidand. Terve jõululaupäeva hommik läks jõuluätile kohaste naljade genereerimisele. Valituks osutusid: "Öööhh, kas siin on armsad ja head lapsed või ainult armsad lapsed", "Öööhh, pidin jala tulema! Põhjapõdrad jäid lumme kinni." ja "Ööööhh, ma tulin üksi edasi, jätsin abilised päkapikud põtru välja kaevama." ning "Äääähh, tegelikult olen teel Aafrikasse, viin neegrilastele ravimeid ja Läti piiril pean nad nagunii maha jätma, sest neil hakkab palav." Nohh, viimane nali ei läinud läbi. Aga lõbus oli tegelikult. Lõbus ja palav hakkas. Seal vanamutid tantsisid ja lapsed laulsid mulle. Pole juba ammu jõulusalme lapanud, ning minu suureks üllatuseks on "läbi lume sahiseva", "verivorstid särisved juba" ja "langevaid, kukkuvaid, lendlevaid" juba nii aegunud salmid, et ei kuulnudki neid. Kuidagi võõras oli nö uuekooli salmidele kaasa noogutada. Hea, et keegi ei hakanud Chalice'i  veel järgi tegema.
Ühe asja üle olen ma veel õnnelik: meie jõulupeolaud oli rikkalikum kui naabrite oma. Naabrimutt ei oska vist süüa teha hästi.
Jõulude ja aastavahetuse vahepealne nädal on jumala mõttetu nädal. Midagi siis ei toimu, midagi siis ei tehta, vaikne ja rahulik aeg. Seega... sitt lugu noh. Selle vältimiseks tegin kodus ka ühe filmiõhta: Black'n Pink'n White Movie Night vol. 2. Ning FB ehk semula sai minult esimesed pluspunnid, sest reklaam seal siiski toimib. Kohale tuli rahvast, keda kutsisin, aga poleks elusees arvanud, et tuleb. Ei tea, mis seal rolli mängis. Istekohti jäi igastahes puudu. Ikka kõva mitu tundi kulus sellele, mida ma siis näitama hakkan. Tahtsin semula- ja muidusõpru törts hirmutada filmivalikuga. Väike eksperiment, mille tulemusteni unustasin jõuda, sest jälle - jäin täis, kurat! Paistab, et vägistamisfilm läks ikkagi peale. Uskumatu, aga 4 filmi vaadati ära. Ma viimasest ei mäleta mitte midagi. Vägistamisfilmi ajal panin roopi, juba.
Nii - aastavahetus. Minul sitalt organiseeritud, sõpradega kokku ei saanudki, Christini oleks võinud samahästi üldse mitte tunda. Viimase lause osa juures ei taha pikemalt peatuda. Aga sugulase ja ta sõbrannadega chillisin. Ja ülichill oli. Sõbrannad olid ikka õige asja korraldanud ja ma olen jumalast õnnelik, et ma nendega kokku sain. Kõigepealt oli väike šampa Käse pool, siis liikusime vanaaaasta õhtu õhtusöömaajale, kus ootas juba suurem ports tuttavaid saarlasenägusid - eesotsas Brit ja Ruga. Ei noh, tore ja maitsev oli. Saaremaa perenaised on suure algustähega Saaremaa Perenaised, noh! Parajalt swipsis, kõht täis, võis rakette vaatama minna. Kell hakkas ka lööma juba seda tundi. Mul oli selleks ajaks ülipoogen nii rakettidest, Ansipist, Eesti Kroonist ja €'st kui ka tervitustest. Mina ei tea, kuidas Liina Ruga seda mu silmadest ei näinud. Sain tema käest hoopis noomida. Noh, sorts, Ruga, mul on nüüd kompleksid. Tähendab, ma ei oska entusiastlik olla, kui kingin midagi, kui kingi vastu võtan, kui soovin õnne vms., ja kui mulle soovitakse. Sellest ka see tuimus. Kas peaks peegli ees hakkama neid asju harjutama? Peaks hakkama Charismapunkte tegema? Aah, pohhui, küll ma kuidagi välja vean.
Mis siis praegu toimub? Päevad on olnud nüüd uuel aastal väga pikad, mille üle olen väga õnnelik. Juba käib viies päev ning tunne on, et aastavahetus oli kaua aega tagasi. Nii võiks jätkuda, sest kiiresti mööduvad päevad mulle ei meeldi. Kohe üldse mitte.
Hirmsat moodi tahan, et inimeste ööpäev mitte ei kesta 24h, vaid kogunisti 48h või koguni 60h. Noh, ööpäev võib ju 24h tegelikult kesta, aga ma pean silmas seda, et inimene võiks hakata karjuma unevajaduse järele alles pärast 60h. St kolm ööpäeva ajame oma igapäeva asju, siis mingi 16h - 24h puhkame magades ning siis jälle kõik otsast peale. Kogu süsteem tuleks siis ära muuta. Töö võib ikka kesta nii nagu ta kestab praegu - 8h, vahepeal käid kodus puhkamas, lastega mängimas, abikaasaga hullamas, sõpradega huiiamas, meelt lahutamas. Siis jälle töötad 8 h, pärast ajad jälle igapäeva asju, jõuad veel korra tööle kaheksaks tunniks ning siis koju magama. Esimesed 60h ongi möödas. 16h magad, siis jälle kooli. Veel parem oleks, kui pikendaks seda asjaajamise aega 5ks päevaks ning laupäev-pühapäev jääb selleks laadimise/uinumise ajaks. Ma usun, et nii jõuaks palju-palju asju ära teha. Mõnel igavamal inimesel võib ka igav hakata, aga igatahes mitte minul. Teoreetiliselt oleks see ju amfiga võimalik, kuid ma usun, et poole aasta pärast lõpetaks hullaris, raudselt! Ma usun, et tulevikus saab see teoks. Süstitakse juba eostmadalast üks lisa geenidekogum, mis allub uuele evolutsioonile. Samuti on inimestel kaks kapslit: üks eritab lisaadrenaliini ja energiat, mis aitab ärkvel olla; teine kapsel eritab ainet, mis paitab kõiki keharakke, et need ei tunneks ennast ülekoormatuna ning ei vananeks liiga kiiresti. Ma ütlen, mul on kõik läbi mõeldud :) Ja tahaks juba selles tulevikus elada, kus inimesed magavad pikemalt, aga harvemini, ning püsivad ärkvel kauem ja tihedamini.
Aga kus ma praegu olen? Ma istun rongis ja olen teel Stockholmist Göteburi. Mäletate? sõitsin Aalborgist läbi Göteburi Stocki ja astusin laevale; nüüd on vastupidine marsruut. On aeg jälle tagasi pöörduda õpingute juurde. Kool käib juba 3. jaanuarist, uskumatu.
Siiamaani on kulgenud kõik hästi. Christin pani mind märgade silmadega laevale. Kajutikaaslasteks oleks äärepealt olnud 3 vittus viinaninarussi, aga üks eestlane vahetas nendega kajuti ära. Norm, vaikne eestlane, aga üks russ jäi. Osutus õnneks veel vaiksemaks. Mitte midagi huvitavat. Raske oli magama jääda, stressi on tunda mu ümber. Kui saan oma kooliprojekti, bulkide ja rataste juurde, siis läheb loodetavasti üle.
Aga kuulge, sõbrad! Tulge mulle külla, kevadel. Kui Eestis on veel kevade kolmanda kuu alguses lumi maas, siis Taanis hakkavad puud punguma juba veebruarikuu lõpus. Vapustav ju? Ühesõnaga tulge. Karin on juba sellel teemal mõtteid mõlgutanud, Hanneski vist kibeleb väheke. Aga mõelge sellele. Olbos [Aalborg] on lõbus!
Kohale jõudes peab veel ühe asja organiseerima: uue filmiõhtu. Kas võiks mingisuguse teema teha? Näiteks: teelolekufilmid, indiefilmid või paneks lampi mingid head filmid? Noh, igatahes see tuleb ära! Headest filmidest, mille peale bulgid käsi plaksutaksid ja rõõmuhõiskeid teeksid, juba puudust ei tule. Olen ikka nii teistepeale mõtleja. Aga muidugi, sest jumala oluline on, et film kõigi maitse järgi oleks, et kõik ikka filmi lõpuni vaataksid. Aga Black'n Pink'n White Movie Night vol.3! Siit ta tuleb!

Jällenägemiseni. Osadega näeme suvel Roskildel!