FAIL telefoniga, lihaga ja vaikne laupäev.

On laupäev, mina olen tagasi oma laupäevases rutiinis. Tavaline laupäev on säärane: teen silmad lahti ja paitan oma pead, sest pohmell on; suurem osa päevast veedan raamatukogus, sest see on ainuke koht, kus saab filme tõmmata, üldjuhul tõmban terve nädala koguse filme endale, ooteaega kasutan õppimiseks, lugemiseks, niisama raamatukogu armsas ja rahustavas atmosfääris uimamiseks; pärast õhtul ehk jääb aega üle isegi flaikusid jagada (nö töö tegemisele), aga vahest on pohmelli tõttu väsimus nii suureks kasvanud, et jään varakult magama.
Rääkides falikudest, siis eelmisel laupäeval võtsin endale säärase tegevuse ette. Katsin flaieritega oma tubli 250 majapidamist. Aga no DAMN! Avastasin nädala keskel, et mu Taani telefoni number on ära kustutatud, sest ma ei ole sinna raha peale pannud pikka aega, mis tähendabm, et ma pean endale uue numbri saama. Ja vana number jäi flaikudele, kahjuks mind kätte sellelt enam ei saa. FAIL!
Nädalakeskel hakkas korterikaaslane Mehis poodi minema, andsin talle raha kaasa, et ostaks mulle liha. Sellist mõnusat lihatükki tahtsin, nagu steik, mille praen mõlemalt poolt pannil ära, seejärel viskan veel ahju krõbisema mõneks ajaks. Saaks ääretult maitsva liha. Kuid kui Mehis tagasi jõudis, viskas ta mulle sülle mingi eriti nilbes pakendis külmutatud hülge ribiga sarnaneva OKSEKÖDi, mis tegelikult oli veiseribi. FAIL!
Aga... lihast sai tegelikult asja. Kontsulteerides köögitarkadega ning otsides retsepte toidublogidest tegin sellest ribist päris asjaliku ahjuprae endale. Valmistasin tšilli-küüslaugu-sibula-seene marinaadi, pistsin ribid ööpäevaks sinna sisse ja pärast ahjust tuli välja hästi lõhnav, visuaalselt kaunis käntsakas ribi. Sellega ma parandasin feili ära.
Eile, reedel sai enamvähem lõplikult valmis minu grupiprojekt, mis on veel vaja esitamiseks kenasti kokku panna, teha väike kokkuvõte, kiire ülevaade ning teisipäeval tuleb panna valmis suureks presentatsiooniks.
Sellega saab minu esimene semester Taanis läbi. Eksameidmul pole.
Kuna koolitöö on enamvähem lõppenud, lubasin väikest chilli endale kohalikus suitsuses ja räpases baaris... ligilähedal levikale, kus mängib üldiselt klassikaline rokk ning baaritöötaja Martin mängib ilgelt suurt sõpra, hoolitsedes nii selle eest, et ma ikka sinna tagasi satuks... ikka ja jälle seal raha raiskaks. Lahe koht, lahedad inimesed. Bulgid ja moslemid sinna teed leidnud pole. Mõistagi on see ainult hea!
Eile õhtul sain osa siiani kõige kohutavamast Taani ilmastikuoludest. Ladinal sadas vihma, lund ja rahet, kõike samaaegselt. Õudne värk. Rattaga linna jõudes väänasin sokke, pükse, kindaid ja tenniseid nagu mingeid sitast läbi vettinud põrandalappe. Jube! Aga noh, nüüd on see möödas ning see heidutas vaid tollel hetkel, kui säärases ilmakeerises sees olin.
Vot nii.

Sellised on siin prügikastid ainult tehnikale.