Mida head?

Nojah. Ma tunnen, et traditsiooniks on saanud selline asi, et uuendan blögi pärast nädalavahetusi, sest siis oleks nagu miskit ägedat toimunud. Aga pole juba ammu midagi lisada saand vist. Nädalavahetus on ammu möödas juba.
Mis siis ägedat, nöhh?! Mul oli koolis arenguvestlus. Mina ei tea, mis siin toimub. Koolijuhtkonnalt on antud korraldus õppejõududele ja kursusekordinaatoritele. Korraldus näeb ette hoida võimalikult palju tudengeid ikka koolis, hoitakse kõigi õpingutel laiaslaastus silm peal, et kõik ikka lõpetaks, et väljalangenuid oleks võimalikult vähe. Ma saan aru küll, miks see nii on. EU jagab iga lõpetanud tudengikohta pappi ülikoolile. Ja ega kool vist muust ei elatugi kui tudengitest. Üldiselt tunnen ma end tagasi gümnaasiumis selletõttu, kontroll on peal. Isegi Sultsi koolis ei olnud tegelikult säärast värki. Tuletan meelde, et gümnaasiumisse astudes oli meie klassis 45 (vms) õpilast, aga lõpetas 28 vä? (mu klassiõed võivad mind korrigeerida nüüd; eriti Anja, kellel on faktid peas). Siin on vist see lõpetanute protsent ikka väga kõrge. Noh, eks see kontrollimine annab ka soovitud tulemusi.
Mis siis arenguvestlusel mulle jutustati? Tegelikult suurt midagi. Ma ajasin ilget illi: kui õnnelik ma olen ja kui hästi mul läheb ja kui tore kõik on ja kui vähe ma vajan kõrvalist abi ja palju ma Taanit armastan ja kui palju ma õppejõudisid ikka iidoldan jnejne. Laterdasin ikka hullu teksti kokku, et selle 15 minutiga ei jõudnud kursusekordinaator igatahes oma kavandatud programmiga alustada. Teistele ta joonistas kaste ja kriipsujukusid ning selliseid lollusi. Noh, ma igatahes väga ei seedi seda koguvärki. Ma ei saa isegi loengusse rahuliku südamega hilineda, sest keegi hakkab mulle kuklasse kohe hingama. Ma olen kursusel siin 1 nendest kolmest fossliilist. Võibolla need 18 aastased metsast tulnud bulgid tõesti vajavad seda. Mina jälle tahaks hakata õppejõududele oma algatatud arenguvestlusi pidama, sest paar tegelast tegelikult vajaks seda.
Pidin Christini lennukipeale panema ükspäev. Eriti nõme värk, sest kui vaja ei ole, siis aeg ikka lendab täiega. Aga noh, nüüd siis algab jälle countdown... 999:99:99:99. <= ma tõesti ei tea, millal aeg nulli tiksub.
Nädalavahetusel pidutsesin leeduka ja kamba eestlastega. See tähendab, et leedukas oli törts autsaider ning ta võttis veinilonksu tihedamalt kui teised, kes koguaeg jutustasid. Selline asi viis ka oodatud tulemuseni. Esiteks - leedukas sai kurjaks, et ta ei saanud piisavalt tähelepanu; teiseks - leeduka jalad ei hakanud enam kandma ja ta magas ööklubis end natukene selgemaks. Aga see ei tähenda, et tal jalad kandma hakkasid. Päris jube vaatepilt oli see ikka küll, kui leedupiff käpuli kodupoole roomas läbi okseloikude, läbi poriloikude, läbi süljeloikude. Ääh, ma ei saanud seda asja pikemalt jälgid. Viskasin chicki peaees taksosse, ütlesin ta aadressi ja lõin käega vastu taksokatust, andes sellega märku, et nüüd on minek. Rohkem ma teda nädalavahetusel ei näinud. Kui ta teisipäeval suure hilinemisega kooli jõudis, paistis ta pestud ja kasitud olevat.
Edaspidi hakkan ma toimima igatahes enne väljaminekut sääraselt, et söön kõhu rasvasest ja kolesteroolirikkast toidust ikka kõvasti punni. Eelmisel nädalavahetusel ma tegin nii, hommikul ärgates oli mul nii hea olla... kõht oli veel justkui täis. Pea ka ei valutanud. Ideaalne laupäev võis alata.
Esmaspäeval tuli mulle Piu külla. Ta vist oli oma tehasetööst nii väsinud. Kui ma teda nägin, oli ta justkui kivis, mullaunnikud silmeall ja selg küürus nagu kaamlil. Aga noh, elavdasin teda törts ja lõpuks sain ta isegi rattaselga, linna peale tuuritama.
Bulkidest ka midagi või? Ääh! Bulgistun siin ise vaikselt. Ühel pärastlõunal läks koolis pärast loenguid selliseks bulgitralliks, et mul hakkasid kõrvad sitavett jooksma. Soovin seda uuesti mitte kogeda. Muidu lähen kallale.

Nää, kes see on!