Rahutud jalad

Ma tean! Ma tean, milles häda. Mul on ju häda. Ma tegelikult ei arva, et see häda on, aga lihtsalt nimetame seda hädaks. Koguaeg olen arvanud, et mina olen neetud või linn on neetud, sest ma ei maga korralikult. Sellesmõttes korralikult, et ärkan enne kella üles. Nädalavahetusel ärkasin kell 5 hommikul, vaatasin ühe filmi, jäin uuesti magama ning ärkasin uuesti alles keskpäeval. Aga nüüd ma tean, mis värk on - rahutud jalad! Jep. Christin - sul on ka see! Aga mul hakkas see siin peale. Sõidan siin nii palju jalgrattaga et jube. Arvatavasti sõidan unes edasi... keerutan jalgadega tekki voodikohal. Vootele võiks varsti mind isegi tsirkusesse friigiks võtta.
Et postitus väga mööda ei läheks, siis peaks midagi ka bulkidest rääkima, eks? Ei, täna räägime Kirillist. Mäletate veel teda? Ta on mu eestisibulast sõber siin. Igatahes Kirill on mu peale pahane, sest ma hakkasin temaga mölisema pärast seda, kui ta oli teinud presentatsiooni temast ja tema kodust. No täiesti perses, mis sellel tüübil peas mõlgub. Eesti Riik peaks hakkama rohkem propagandat suunama sinna... itta. Igal IdaVirumaa leibkonnal tuleb see SAT-TV välja lülitada, sest selle 20 aasta jooksul, mil Eesti iseseisev on olnud, pole nad kuulnud midagi Eesti Raadiost, Eesti Televisioonist rääkimata. Passivad seal oma RKB Novostit, või misiganes kanalid need on, ja nad isegi ei tea seda, et Ansip on peaminister, mitte president, ja Savisaar on pankroti äärel Keskerakonna juht ning Tallinna linnapea, mitte peaminister. Ma vaatasin seda tüüpi ja kuulasin tema presentatsiooni ning arvan, et need sibulad seal idas usuvad end elavat riik riigis. Riigi nimi on... Russian Part of Estonia, pealinnaks Narva.
Kirill ütles mulle: Idinahhui! Ma ütlesin Zastalina!
Aga jälle on üks nädalavahetus seljataga. Tore päev on esmaspäev. On, mida oodata - järgmist nädalavahetust. Mis siis nädalavahetusel oli? Lätlase sünnipäev. Paljud nüüd arvavad, et ma räägin "sellest Lätlasest" (Lätlane - suure tähega), aga ei. Mul on siin oma lätlane, tegelt lätlanna (lätlanna - väikse tähega). Aga sünnipäev oli tõesti huvitav. Ma olin seal ainukene eestlane kogu selle karja lätlaste peale ning arvake ise, kellena ma end tundsin. See on sama, nagu põder paneks pidu karja eestlastega. Olin nagu vähemusrahvus. Ja lätlastel on palju rohkem nalju eestlaste üle kui eestlastel lätlaste üle. Ma valmistasin küll ette, aga ikka jäin alla. Kaks nalja jäi puudu, et neile kõigile lätikodanikele ära panna. Muide - Marika: ma rääkisin neile "saldejumps-nalja" ning lätlased olid kõhtkõveras. Ma ei tea, mis neil viga hakkas. See on vist naljakam lätlastele kui meile.
Meil oli koosviibimine. Jälle saime ühe professori juures kokku ning pakuti tervele kursusele süüa-juua. Õlle voolas ojadena, seekord pakuti kalaasemel midagi odavamat - grillvorsti. Arvestades seda, kui kallis siin liha ikkagi on, siis sõin kahe suu poolega, sest kolesteroolipuudusest hakkab mul nägemine ja tasakaal nõrgaks jääma. Laadisin ennast jälle täis. Vaatame, kaua see kestab.
Ja selle nägemis-tasakaalnõrkuse pärast panin ilge koogi jalgrattaga. Peas on auk, põlved puruks ning keel jäi ka hammaste vahele. Aga ma jäin ellu ning arme ei jää. Kukkumine ainult ehmatas mind natukene. Ei ole vaja muretseda. Järgminekord, kui kukun, hoian pea püsti.
Oi kurat. Ja mu filmiblogi on postitustega mu nö reisiblogist ette läinud. Peab hakkama vähem aega headele filmidele raiskama!

 Mina ja hunnik lätlasi